mariakurisoo

Uue valitsuse esimene ostus oli anda ajapikendust muukeelsetes koolides võõrkeeles õpetavatele õpetajatele üks aasta eesti keele B2-tasemel omandamiseks. See puudutab õpetajaid, kes õpetavad seni venekeelsetes koolides edasi vene keeles (ei ole 1. või 4. klasside õpetajad). Rahvusvahelistes koolides inglise keeles õpetavate õpetajate jaoks B2-nõue kaotati sootuks. Eeldatakse, et need õpetajad suudavad aasta jooksul nõutud taseme omandada (nad on juba B1-keeleoskuse saavutanud ja käivad kursustel). Saan aru, et Tallinnas on õpetajaid, keda see otsus puudutab, 200.

Eestikeelsele õppele üleminek on möödapääsmatu

Valitsuse otsus on saanud üksjagu kriitikat ja see on mõistetav. Eestikeelsele õppele ülemineku oleks tõesti pidanud juba ammu ära tegema. See on eelmiste valitsuste tegemata töö, nii et nende nurin selle koha pealt on minu arvates silmakirjalik. Eestikeelsele õppele üleminek on vajalik, et iga laps Eestis saaks väga hea hariduse, mille najal saab edasi õppida ning tööd leida. Eestis õppimiseks ja töötamiseks on eesti keel vajalik. Pärast riigikorra muutust oleme lasknud kujuneda kahel koolisüsteemil, millest ühel on maailma ühed parimad tulemused (PISA järgi) ja teine on ka okei (parim venekeelne haridus maailmas ikkagi!), aga jääb esimesest kõvasti maha. See tekitab ja/või süvendab sotsiaalmajanduslikke probleeme, mis ei aita kedagi meist.

Eestikeelsele õppele üleminek on vajalik ja see tähendab ka üksjagu ressursikulu. See nõuab tähelepanu, aega ja raha. Kõigiga neist on kitsas, aga pole parata. Tuleb ära teha. Kahjuks oli katalüsaatoriks täiemahuline sõda Euroopas, aga parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd oleme selle reformiga alustamas ja ärgem seda enam tagasi keerakem.

Meil on väga suur puudus õpetajatest

Ja miks ma ütlen, et siiski on vaja teha väike leevendus? Sest meil on juba aastaid karjuv puudus õpetajatest nii eesti- kui ka venekeelsetes koolides. Eestikeelsele õppele üleminek tegelikult süvendab seda probleemi, aga nagu ütlesin – midagi pole parata. Tuleb ära teha.

Õpetajate puudusest kirjutasin lähemalt siin. See probleem on süvenenud juba aastakümneid ning on ka varasemate valitsuste tegemata töö. Tundub, et praegu on probleemi lahendamise osas pandud peamine panus õpetajate palga tõstmisele (kuigi sellel paistab nüüd ka kriips peal olevat). Tõenäoliselt palgatõus natuke aitab, aga üsna pika vinnaga (ülikoolides on rohkem õpetajaks õppijaid, aga neil on kvalifikatsioon käes alles viie aasta pärast). Väga palju töötab praegu koolides õpetajaid, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele või kellel on selle omandamine pooleli. See on nii häda sunnil. Ükski koolijuht ei võta sihilikult tööle õpetajaid, kellel puuduvad vastavad paberid. Seda tehakse, sest muidu jäävad tunnid andmata.

Kui nüüd Tallinnas oleks naksti vaja lahti lasta ja uutega asendada 200 õpetajat, oleks see väga suur probleem. Kusjuures see ei oleks ainult Tallinna venekeelsete koolide probleem, vaid mure laieneks ka teistele koolidele, sest õpetajaid ostetakse teistest koolidest üle või võetakse lihtsalt “nina eest” ära. See otsus mõjutaks tuhandete õpilaste kooliteed. Tunnid jääksid ära või asendataks. Ka viimasel juhul ei ole need ikkagi nii head tunnid, kui oma õpetaja antu.

Kriitikud ütlevad, et see on mugavusotsus ja küll õpetajad leitakse. Olles nüüd juba õige mitu suve pannud õpetajate otsimise nahka ja kuulnud kolleege sama tegemas, ütlen täie enesekindlusega – ei leita! Päriselt ka. Õpetajate puudus on nii suur, et on koole, kus tõepoolest jäävad tunnid andmata, sest õpetajat ei ole. Kusjuures ka see on probleem, kui leitakse üsna kehv õpetaja või tunnid jagatakse teiste õpetajate vahel ära. Mõlemal juhul langeb õppetöö kvaliteet ning koolipere heaolutunne. Nende arvelt ka nagu kompromisse teha ei tahaks.

(Ääremärkus. Digiõppematerjalid ja -vahendid ei leevenda õpetajate puudust. Õpilaste juurde on ikkagi vaja elus inimest, kes suudab hoida klassis korda, tagasisidet anda ja õpilaste motivatsiooni hoida. Arvutid seda (veel?) eriti efektiivselt ei tee.)

Lähme edasi

Hoiame nüüd küünte ja hammastega eestikeelsele õppele üleminekust kinni. Selleks, et reform toimuda saaks ja samal ajal koolid töötaksid ning head haridust annaksid, on vaja pidevalt silmad-kõrvad lahti hoida ja vajadusel pisikesi kursiparandusi teha. See ajapikendus, millest siin kirjutasin, ongi selline täiendav sammuke, mis aitab meid sihile lähemale ilma, et terve süsteem tõrkuma hakkaks. Suund on õige. Lähme koos edasi.

Igale kevadel räägime, kui stressirohke on kooli lõpetamine või alustamine katsete tõttu. See ei ole ainult Eesti mure. Tundub, et see probleem on 21. sajandi koolisüsteemi justkui sisse kirjutatud. Mõtlen täna selle üle, kas on võimalik seda mure leevendada või hoopis lõplikult lahendada.

Miks tehakse koolikatseid?

Põhjused on üldiselt üsna proosalised – kõigi vastu võtmiseks ei ole ruumi. Näiteks, kui kooli soovib astuda 100 õpilast, aga kohti on 60 jaoks, tuleb kuidagi valik teha. Vahel tehakse ka nii, et võetakse kõik vastu eeldusega, et osa langeb välja. See tähendab, et õppetöö alguses on siiski olemas võimekus oluliselt rohkemate õppuritega tegeleda ja nende jaoks on tagatud ka füüsiline koht. Mõnes koolis lahendatakse see küsimus hoopis loosiga, st kõigi soovijate vahel tõmmatakse loosi ja kellele õnn naeratab, saab koolikoha.

Teine põhjus teha koolikatseid on selgitada välja õppijad, kes on valmis selles koolis või sellel kooliastmel õppima. Näiteks ollakse seisukohal, et gümnaasium ei ole igaühele jõukohane ja siis tuleb välja selgitada, kellel on lootust ka gümnaasium edukalt lõpetada. Selle loogika alusel tehakse ka 1. klassi katseid näiteks muusika- või võõrkeeltekallakuga klassidesse. Kas see on sisuliselt mõistlik, ei oska mina hinnata.

Lisaks sellele püütakse leida need noored, kellel on lootust antud kool või kooliaste lõpetada võimalikult heade tulemustega, et hoida kooli soodsat mainet. Siiski on väga keeruline testidega hinnata lapse võimekust. Niimoodi, näiteks 1. klasside katsete puhul, saadakse hoopis teada, kui kõvasti on lapsi ette õpetatud. 1. klassid saadakse sel moel üsna homogeensed, kuid ette õpetatus saab varem või hiljem otsa ja toob kaasa hoopis uued probleemid.

Miks ikka tehakse koolikatseid?

Kõik süsteemid, mis püsivad, on kellelegi kasulikud. Ülal kirjeldasin, mis on “objektiivsed” põhjused, miks katseid tehakse. Lisaks nendele on veel väga oluline, millised on ühiskonna ootused koolidele. Sageli peetakse lapsepõlve kui ettevalmistust täiskasvanueluks ning on oluline võimalikult varakult saada võimalikult häid tulemusi (kes õpib kõige kiiremini kõndima, potil käima või lugema?), et siis kindlustada võimalikult heas koolis koht, et see omakorda tagaks koha võimalikult heas ülikoolis, mis omakorda tähendab kindlasti rikkaks ja edukaks (st õnnelikuks?!) saamist. Osa meie ühiskonnast on väga võistluslik, mis tekitab huvi koolide pingeridade vastu. Meediamajad ei avaldaks neid, kui nendel lugejaid ei oleks.

Tean peresid, kus lapsed käivad lasteaia kõrvalt veel mitmes eelkoolis. Vanemal on tunne, et kui ta millegi eest veel lisaks maksab, siis ta on panustanud oma lapse heasse tulevikku. Mõistan seda. Lapsevanema kohustus ongi teha lapse hariduse osas valikuid ja anda endast parim, et lapsel oleks koolis hea.

Aga see võistluslikkus, surve ja defitsiit ongi selle stressi allikas, mida kogevad 1. klassi, 10. klassi või ülikooli astuvate laste vanemad ja loomulikud ka noored ise. Me ise oleme oma võidujanus ja teistest-parem-olla-soovis selle olukorra tekitanud.

Miks me võiksime ilma katseteta toimetada?

Lapsed ei ole toored täiskasvanud. Laps olla on väga tore, kui tal lastakse olla laps, mitte ei kiirustataks täiskasvanuks saamisega. Kõik inimesed, nii ka lapsed on väga erinevad ja kasvavad erinevas tempos ja suunas. Neil on erinevad huvid, mis tulevad ja lähevad. See on täiesti normaalne ja vahva. Näiteks naabritüdruk õppis lugema 4-aastaselt, aga minu 6-aastane ei tunne kõiki tähti – see on väga okei! Midagi ei ole katki. See ei tähenda seda, et ta on nüüd läbi kukkunud (ja mina vanemana olen läbi kukkunud) ja elu on mokas. Sama lugu on teismelisega, keda ei huvita gümnaasiumiharidus. Las läheb kutsekooli. See ei pane talle kohe ühtki ust kinni. See ei ütle, et ta on teistest halvem või et tema vanemad on teistest halvemad.

Millegi pärast on meil üsna kitsas arusaamine heast lapsepõlvest ja haridusteest (maineka kooli põhikool pärast edukaid katseid, gümnaasiumikoht kesklinnas, ülikooliharidus hea töötasuga seostatud erialal). Miks ometi? Kas see on mingi nõukaaja taak? Mina ütleksin, et mõnus lapsepõlv on selline, kus laps saab olla laps ja teha oma lapse asju ilma muretsemata teemade pärast, mida ta päris lõpuni ei mõista ja mille üle talle kontrolli ei ole. Niimoodi kasvab noor ja täiskasvanu, kes oskab olla hetkes ja tunneb vabadust teha valikuid oma südame, mitte välise surve põhjal. Vähem ärevust, antidepressante, valesid valikuid ja katkestatud õpinguid.

Kui meil ei oleks koolikatseid, oleks kohe palju vähem stressi nii lastel, noortel kui ka lastevanematel, aga usun, et ka õpetajatel ning teistel kooli töötajatel, kes oma õpilaste pärast muretsevad või teistpidi oma karjääri või kooli pärast unetuid öid veedavad, kui eksamitulemused pole piisavalt head.

Oleme otsustanud, et kooliharidus on avalik hüve ja siis peame leidma ka mooduse, kuidas sellele ligi pääsemisel ei ole defitsiiti. See vähendaks ka ebavõrdsust ühiskonnas, sest praegu on osal ligipääs justkui parema haridusele kui teistel (sõna “justkui” tuleb sellest, et ma väga kahtlen selles, kas pingeridades kõrgemal olevad koolid ka päriselt parema hariduse annavad ja mis on hea haridus on juba täiesti omaette ooper).

Kuidas saaks ilma katseteta?

See on tegelikult väga lihtne – kui meil on igal koolil oma piirkond, kus elavatel õpilastel on tagatud õppekoht selles haridusasutuses, pole katseid vaja. See eeldab järgmisi asju:

• koolikohti on piisavalt, et jätkuks igale lapsele, kes selle kooli läheduses elab,
• kooli kogukond lepib sellega, et tema kool ei ole teistest võrdsem sellega, et saab endale lapsi valida,
• teeme õppekava ringi nii, et see toetab ja väärtustab erinevaid õppijaid ning annab õpetajale ja koolile suurema paindlikkuse.

Mina usun, et see on täitsa tehtav ja tean, et maailmas on väga palju riike, kus see nii ka toimib (ka keskhariduse tasemel). Keerulisem on aga muuta ühiskonna soovi võistelda ja naabrist parem olla. Selle vastu minul rohtu ei ole.

PS Mulle on väga vastukarva argumendid, et kui iga laps või noor kooli või kooliastmesse vastu võtta, teeb see kehvemaks selle kooli või hariduse kvaliteedi üldisemalt. Ma ei lähe praegu arutellu, mis on hariduse kvaliteet. Minu seisukoht on, et kool on lapse jaoks ja mitte vastupidi. Õppekava on lapse jaoks, mitte vastupidi. Teeme Eesti kooli oma laste järgi, mitte ei vali lapsi kooli oma maitse järgi.

Kirjutan Emilist siin möödaminnes tihti, kuid mitte eriti konkreetselt. Seekord teen nii, et kirjeldangi ülevaatlikult, mismoodi töö Emilis välja näeb. Kui tahad, tule vaata ise oma silmaga järgi! Ja lisan ka, et asi täitsa aus oleks, et seda kirjatükki hindasid, parandasid ja täiendasid enne avaldamist Emili õpetajad Liis, Kairi, Anni ja Annegret. Suur tänu teile!

Mina ei olnud selles meeskonnas, kes Emili kooli alustas, kuid olen oma viie aasta jooksul selles tiimis aru saanud, et Emili kooli loomisel on tehtud väga palju asju õigesti ning praegune koolikultuur on minu meelest tugevas ja heas kohas. Emili kool on väga hea kool. Minu ülesanne praeguse juhina on mõnusat keskkonda hoida suure kasvamise tuhinas. See ei ole lihtne, aga mind aitab väga palju tugev vundament.

Kooli tuum – ühised väärtused

Emili kooli asutajad sõnastasid põhiväärtused: oleme avatud, pühendume, hoolime ja võtame vastutuse. Mida need meie jaoks tähendavad, on lahti kirjutatud kooli õppekavas. Need ei ole õõnsad sõnad, vaid me päriselt ka mõtestame ja arutleme nende üle. Kooli väärtustel on koht meeskonna koosolekutel, kolleegide ja õpilaste tunnustamisel, õpilaste hommikuringides ja mujal. Väärtused aitavad mul teha keerulisi otsuseid ja hinnata tehtud tegusid. Emili kooli peamine tugevus on see, et kooli väärtused on päris asi, mitte vormitäide.

Lisaks oleme terve kooliperega koos sõnastanud sihid, mille poole püüdleme ja need on nüüd oluline osa Emili õppekavast. Arengukava ja teisi dokumente teeme koos, et ühiselt püüelda suurte eesmärkide poole. Koos ka hindame, kuidas meil läheb. Kooli juhtimine on olnud algusest peame ühine vastutus, kuid suuremas meeskonnas oleme sellesse protsessi rohkem struktuuri lisanud. Me ei ole kasvamisega veel valmis, nii et ühist loomist on veel palju. Püüame seda teha nii, et võimalikult palju koolipere liikmeid on kaasas, kuid samas väärtustades igaühe aega.

Hea suhe on kõige alus

Enne Emili kooli tööle tulemist olin erinevates haridusasutustes juba üle kümne aasta töötanud ning olin ka korduvalt kuulnud seda, et õppimiseks ja töötamiseks on vaja turvalist keskkonda. Kuid seda, kui oluline on päriselt hea suhe, mõistsin tegelikult alles Emilis.

Õpilased, juhid, õpetajad ja teised kooli töötajad suhtlevad omavahel avatult ja vabalt, sinatame, teeme nalja ning räägime pisikestest igapäevastest asjadest. Pole ranget ja pikka võimuhierarhiat ja hirmu taastootvat süsteemi. Me ei taga korda koolis karistuste ja ähvardustega, vaid kokkulepete ning lugupidava suhtumisega. Muidugi see ei ole probleemivaba – konflikte, kiusamist, korra rikkumist ja nõmedat käitumist tuleb ikka ette. Oleme seda mõtestanud nii, et käimegi koolis selleks, et õppida inimeseks olemise kõrget kunsti, sh suhtlemist, käitumist ja probleemide lahendamist. Täiskasvanute ülesanne on olla eeskujuks ja abiks. See ei tule lihtsalt ja see on pidev närvesööv töö, kuid kui tõesti peame kalliks Emili väärtuseid, siis teisiti ei saa.

Kui klassikollektiivis on suhted keeruliseks läinud, siis me ei karda ka õppimist pausile panna ja sellega tegeleda, sest head suhted ja sealt tulev turvaline keskkond on õppimise alus. Kui lapsel on tugevad tunded või mõtted on mujal, siis ta tegelikult ei õpi. Nii et vahel on vaja selle jaoks eraldi aega võtta ja seda me ka teeme. Sama kehtib ka Emili kui töökeskkonna kohta. Võtame aega, et olla koos ja luua ning hoida häid suhteid. Kui vaja, võtame eraldi arutada, kuidas saame koos veel  paremini edasi minna. Otsime ühiselt lahendusi ja võimalusi. Korraldame ühiseid üritusi alates matkadest kuni konverentsini koos õpilaste ja lastevanematega.

Heade suhete ja turvalise vaimse keskkonna hoidmisel aitavad meid ka KiVa ja VePa programmid. Suurem osa Emili õpetajaid on läbinud vastavad koolitused ja kasutavad nende programmide elemente rohkem või vähem. Emilis on väga tugev ja toimekas KiVa-tiim, kes hoiab kiusuennetust fookuses, toetab koolipere liikmeid ning vajadusel sekkub. Kui Emiliga liitub uus pereliige, saab soovi korral minna ka KiVa ja/või VePa koolitusele.

Heade suhete hoidmine on pidev töö ja pingutus – see ei saa kunagi valmis. Tunnen, et meie meeskonnas on ühine ja tugev soov selle nimel vaeva näha. Kui oleme erineval arvamusel, räägime selle läbi. Konflikt ei jää vinduma. Vajadusel teeme uusi või uuendame vanu kokkuleppeid. Oleme valmis otsima lahendusi ja võtma aega selleks, et igaühel oleks hea olla.

Inimesed on hoolega valitud

Emili kooli tööle tulemine on üsna pikk protsess, sest valime oma kolleege hoolega. Lisaks tavalistele dokumentidele ja vestlustele ootame, et tulevane kaasteeline käib koolis vaatlemas ja tutvumas ning õpetaja proovitundi andmas. Vahepeal reflekteerime, et mõista, kas kanname samu väärtusi ja põhimõtteid. On oluline, et uus tiimiliige ei ostaks „põrsast kotis“, vaid veenduks, et see on missioon, millega ta soovib end siduda. Kuidas edukalt kandideerida, saad lugeda siit.

Ootame oma uutelt kaaslastelt seda, et ta kannaks Emili väärtuseid ja talle sobiks meie põhimõtted. Vaja on väga head suhtlemisoskust, lahendusmeelsust, hoolimist igast õpilasest ning valmisolekut teha koostööd nii suurte kui ka väikestega. Kindlasti on palju õppimist, sest oleme teinud pedagoogilisi valikuid, mida paljud koolid ei viljele (nt projektõpe, üldõpetus, kirjeldav sõnaline tagasiside), nii et tuleb olla valmis ka selleks, et on nii mõndagi uut ja teistmoodi.

Värsketele emillastele on abiks koolitused, mentor ja kolleegide tugi. Kuna koostööd on palju, siis oma mure või küsimusega üksi jääda on keeruline. Koostöö formaatideks on iganädalased koosolekud, projektide planeerimise koosolekud, töörühmad ning vajaduspõhised arutelud. Meil on tavaks suuri küsimusi ühiselt või töörühmades arutada ja otsused koos teha.

Võin täie enesekindlusega öelda, et Emili töötajad on imelised. Oleme tõepoolest avatud ja hoolivad, tegutseme koos ning võtame ühiselt vastutuse iga õpilase edasijõudmise eest. Märkame üksteist ja pingutame selle nimel, et igaühel oleks hea olla.

Emilil on väga vedanud ka lastevanematega, kes on teadlikult selle kooli oma lapsele valinud. Kuna Emili ei ole piirkonnakool, siis ei satu meie juurde peresid, kelle jaoks pole väga vahet, mis koolis laps käib. Seega on meie pered täie teadmisega ja hoolega valinud Emili oma kooliks.

See tähendab seda, et vanemad on kooli tegemistega väga hästi kursis ja kaasas. Meil on Lastevanemate Kogu (lisaks tavapärasele hoolekogule), mis toetab kooli ja õpetajaid igapäevases töös. Lapsevanemad tahavad õpetajaid toetada ja aidata.

Iga õppija on oluline

Emilis on klassis vähem õpilasi kui teistes suurasulate koolides (kuni 19 õpilast klassis). Oleme selle valiku teinud meelega, et jõuaks igale õppijale väärilist tähelepanu pöörata. Emili õpetajatele on oluline luua hea suhe iga õpilasega. Selleks räägime õpiastega juttu ka väljaspool tundi, korraldame üritusi ja peame arenguvestlusi kolm korda aastas (arenguvestlusteks on eraldi päevad, me ei tee neid üldjuhul õhtuti).

Hoiame iga õpilase arengul hoolega silma peal, anname kiiret tagasisidet ja sekkume, kui näeme selleks vajadust. Lisaks õpetajatele pingutavad selle nimel aktiivsed tugispetsilistid, kes on abiks nii õppijatele kui ka õpilastele. Oleme üsna tublid erinevate meetmete planeerimisel ja dokumenteerimisel. See aitab meid iga õpilase arengu toetamisel.

Õpetajad kohandavad õpet õpilaste vajadusele ja huvidele vastavalt (kuidas see välja näeb, saab lugeda siit). Õpetajad kohandavad ka õppetegevust iseendale huvitavaks. Emili õpetaja saab palju materjali ise luua. See on ajamahukas, aga samas ka mõnusalt loominguline. Kasutame ka üksteise loodud õppematerjale ja taaskasutame varem tehtut. See aitab aega kokku hoida siis, kui loomingulist tuhinat peale ei tule.

Üldpädevused on au sees

Väga oluline on Emilis lugemine. Iga lapse igapäevane kodutöö on ise raamatut lugeda. Kui see on veel raske, loeb koos vanemaga. Lapsed saavad üldjuhul endale ise raamatu valida oma huvide ja oskuse järgi. Õpetajatel on erinevad süsteemid, kuidas nad lugemisharjumuse kujunemisele kaasa aitavad ja sel silma peal hoiavad.

Emili koolis õppimine ei seisne ainult tavapärases aineõppes, vaid me teeme projekte, mis seovad õpitava eesmärgistatud tervikuks. Projektide käigus õpivad õpilased oma tegevust planeerima ning hindama. Teevad omavahel koostööd ja esitlevad oma töö tulemusi. Projektõpe on nagu päris töö – kasutan erinevaid kompetentse, uurin lisa ja kaasan eksperte, et mingi produktiga valmis saada või küsimus lahendada. Õpetajal on kasutada projektieelarve, mis aitab õpilastel väljaspool klassiruumi õppida, ning õpetajad ei pea end vaevama õppekäikude jaoks raha kogumisega.

Õpetajad valmistavad projekte ette lennuüleses koostöös ja kasutavad juba varem tehtud projektiplaane. Meie projektõppega ei haaku hästi olemasolevad õpikud ja töövihikud, nii et kasutame neid küll, aga üsna palju tuleb ise juurde teha. See annab hea võimaluse lõimida erinevaid teemasid ja pädevusi. Koostöö aitab hoida kokku õppematerjalide koostamisele kuluvat aega ja see on ka toredam. Miks on üldse hea koostööd teha, saab lugeda siit.

Ka õpilased saavad palju koostööd teha, et õppida suhtlema, läbi rääkima ja üksteist toetama. Ühest küljest on see tore vaheldus, aga tegelikult ka möödapääsmatult vajalik, sest tänapäeva maailmas lahendatakse väga palju probleeme just koostöös.

Emilis õppimises on suur roll oma õppimise juhtimisel. Õpilased saavad osaleda projektide kujundamises, eesmärgistamises, planeerimises ja enesehindamises. Oma õppimist aitavad juhtida ja seda oskust arendada arenguvestlused ja iseseisva õppe päevad. Õpilased on sellega juba täitsa harjunud ja oskavad end järjest paremini ise analüüsida.

Olulisel kohal on digipädevus. Koolis lapsed enda nutiseadmeid ei kasuta pea üldse, kuid õppetegevuse käigus pruugime palju kooli tahvel- ja sülearvuteid. Pöörame tähelepanu digihügieenile ja -turvalisusele. Erinevad nutirakendused saavad palju vatti nii vahelduseks, meelelahutuseks, kuid peamiselt ikka õppimiseks. Õpetajad on digipädevad ja teevad ka selles vallas hea meelega koostööd.

Liigume nii õppetöö ajal, vahel kui ka sees. Oleme liikuma kutsuv kool ja püüame teha nii, et õppetundides ei ole pikka istumist. Õuevahetund on osa igast päevast. Õpetajad on väga loovad ja kasutavad õppetegevuses koridore ning pargiala kooli kõrval.

Tagasiside jaoks võtame aega

Meie jaoks on algusest peale oluline õppimist toetav ja edasiviiv tagasiside. Mis see endast kujutab, saab lugeda siit. Me Emilis ei pane hindeid (noh, alates 6. klassi lõpust oleme sunnitud seda tegema, sest seadus nõuab, aga teeme seda nii vähe kui võimalik). Anname õpilaselt ohtralt suulist ja kirjalikku, jooksvat ja kokkuvõtet tagasisidet. Kasutame selleks peamiselt Stuudiumi ja meie enda põhjalikku tunnistuse vormi.

Jah, see võtab palju aega ja jõudu, aga see on tõesti oluline. Emilis on klassis kuni 19 õpilast ja õpetajatel on 15-18 kontakttundi nädalas. See aitab leida aega ajamahukateks tegevusteks (projektide ettevalmistamine ja tagasiside). Aega aitab kokku hoida ka õpetajatevaheline koostöö. Kokkuvõttes Emili õpetaja tööpuuduse all ei kannata ja trimestrivahetustel võivad päevad pikaks venida, kuid planeerimisse ja tagasisidesse pandud aeg tasub end ära. Nägime eelmise aasta lõpus, kui 6. klassidele esimest korda hindeid panime, et varasem tagasiside oli olnud nii põhjalik, et uued hinded ei tekitanud kelleski suuri küsimusi.

Põhjalik tagasiside annab meile ka selle eelise, et meil on väga detailne ettekujutus, kuidas igal õpilasel läheb. Muidugi tunneb iga õpetaja oma õpilasi kõige paremini, kuid klassides, kus õpetajaid on rohkem, võib juhtuda, et mõni laps jääb kahe silma vahele. Meil seda ei juhtu. Emili koolipere tugevus on märkamine. Kui näeme, et õpilane vajab abi, siis kohandame õppetööd ja rakendame erinevaid tugimeetmeid. Emilis on õpetajatele ja õpilastele toeks väga tubli tugispetsialistide meeskond, kes kasvab veelgi koos kooli kasvamisega.

Töökorraldus on paindlik

Igal klassil on oma koduklass, mille kujundamises on õpetaja ja õpilased vabad. Emili kooli klassides on diivani ja raamaturiiuliga lugemisnurk, kus tehakse ka hommikuringi. Igas klassis on ekraan või projektor. Laudu ja toole saab ümber tõsta. Seintel on klassi VEPA visioon ja teised VEPAga või klassi kokkulepetega seotud materjalid, projektisein, olulisemad õppe-eesmärgid, lugemissein jm parasjagu olulised õppesisuga seotud materjalid ning õpilaste tööd.

Tunnid kestavad Emilis enamasti kella 9-st kuni kella 15-ni, väiksematel klassidel lühemalt. Koolimaja tehakse lahti kell 8 hommikul. Pärast tunde on pikapäevarühm ja huviringid. Igasugused korrapidamised käivad graafiku järgi, nii et vahel on vaja korda valvata, aga vahel saab hinge tõmmata või pause planeerimiseks kasutada. Õpetajad ei pea olema koolis, kui parasjagu pole tunde, koosolekuid või muid ühiseid ettevõtmisi. Vaheajad on ära jaotatud nii, et on nii puhke-, iseseisva töö aega kui ka ühist tööaega. Omavaheliseks infovahetuseks saame kokku iganädalastel koosolekutel ja kasutame Teamsi. Ka kui õpetaja veel õpib, siis kindlasti saab õppepuhkust ja vajadusel mõne nädalapäeva tunnivabaks.

Töökoormust vähendab see, et klassis on veidi vähem õpilasi kui muidu Tallinnas ja ainetunde on vähem kui tavaliselt koolides. 1.-2. klassis on abiks abiõpetaja. Kalendriaasta sees on kolm tasustatud tervisepäeva.

Töötasu püüame hoida Tallinna linna õpetajate keskmisest töötasust kõrgemal. Emilis on selline süsteem, et need õpetajad, kes on pikemalt meil töötanud ja/või kelle kvalifikatsioon on kõrgem, saavad ka kõrgemat tasu. Lisaks saab kooli juures tasuta parkida, tasuta süüa, soodustusega trenni teha. Koolimaja asukoht on väga hea, sest kesklinnaga on ühistranspordiühendus tihe. Kooli poolt on kõik töövahendid nii endale kui ka õpilastele. Lisateenistuse saamiseks saab teha asendustunde, huviringe või võtta koolis muul moel rohkem vastutust.

Kellele sobib töö Emili koolis?

Minu kogemus ütleb, et Emili sobib igaühele, kes soovib õppida, uut luua ja kogeda. Emilisse tulevad töötajad, kes on juba tugeva kogemusbaasiga „tavalises“ koolis ja otsivad nüüd midagi teistsugust, kus ise edasi areneda. Emilis on kindlasti palju õppimist ja koosloomet, nullist loomist ja arendamist. Kasvame veel koos ning see on tore ja huvitav. Kõik Emili õpetajad on harjunud tegema koostööd, olles ise toetaja ja toetatu rollis. Nii et Emili sobib ka neile, kes alles õpivad ja kohanevad õpetaja rolliga. Tule õpi meiega koos!

Kuulasin intervjuud Eve Eisenschmidtiga (Postimees “Ekspert eetris”) ja olen täiesti nõus, et kinni ei tuleks panna koole, kus on liiga vähe (mille jaoks liiga vähe?) õpilasi, vaid koole, kus ei anta head haridust. Kuulun ekspertrühma, kus oleme loomas üldhariduskoolide kvaliteedimudelit ning olen palju mõlgutanud, mis kool see hea kool siis ikkagi on. Täna panen oma mõtted “paberile”.

Ootused koolidele

Erinevate astmete haridusasutused on äärmiselt oluline osa tänapäeva ühiskonnast ja seetõttu on neile pandud ka palju ootusi ja ülesandeid. Need on väga erinevad ja vahel ka risti vastu käivad. Minu meelest on suvalises järjekorras olulisemad ootused järgmised.

Valmistada noor inimene ette iseseisvaks eluks. Siin mõeldakse tihti seda, et tal on teadmised ja oskused, et leida endale hea töö ja üldse elus (peres, kodanikuna, töökohal) hakkama saada. Sellega haakuvad tihti erinevad 21. sajandi oskuste loetelud. See on ka ootus, mida väga tihti väljendavad tööandjate esindajad.

Anda väga hea akadeemiliste teadmiste ja oskuste baas. Siia alla võib lihtsustatult paigutada mõtte, et õpilane omandab väga edukalt riikliku õppekava oma täies ilus ja siis sooritab väga heale tulemusele eksamid ning siis ongi kõik hästi. See on ka väga mugav ootus, sest oskame selle saavutatust üsna hästi mõõta (riigieksamid).

Kasvatada väga häid inimesi. Sellega haakub minu jaoks president Kersti Kaljulaidi mõte, et tegeleme inimeseks kasvamise kõrge kunstiga. Siin on oluline fookus tolerantsusel, headel suhtlemis- ja koostööoskustel ja teistel “pehmetel” väärtustel. Sellel ootusel on ka “ala-ootus”, millel on aga hoopis teine varjund. Vahel on ühiskonnaliikmetel ootus, et (eri)kool suudab ümber kasvatata halvale teele läinud noori. Minu hinnangul see ei toimi, sest peamised kasvatajad on vanemad ja kui seal on vastutus võtmata, siis kool seda üksi teha ei saa. Koolis töötavad inimesed saavad (ja peavad) noortele, kes vajavad sekkumist, tõmmata vastavate spetsilistide tähelepanu.

Vähendada ebavõrdsust ühiskonnas. See on keeruline ootus, sest haridus kipub hoopis ebavõrdsust taastootma (vaata väga huvitavat ettekannet siin). Samas minu arvates on see ääretult oluline. Uuringud näitavad, et mida haritumad on inimesed, seda parem on tervis ning vähem on näiteks seaduserikkumisi.

Hoida lapsi päevasel ajal soojas kohas mõtestatud tegevuses ehk pakkuda lapsehoidu (ja sooja sööki) selleks ajaks kui vanemad on tööl. See on tegelikult rohkem või vähem aktuaalne igas koolis, sest kui näiteks planeerime koolis üritusi, peame mõtlema ka lastevanemate logistika peale. Pärast distantsõppe laineid tahavad paljud koolid teha iseseisva õppe päevi (see on väga hea mõte, kui neid teha korralikult ette valmistatult ja läbi mõeldult), aga on peresid, kus see ei tööta. Mõni laps ei suuda kodus iseseisvalt õppida ja vanem ei saa (ei peakski) tal “kukil elada”.

Aidata edasi hariduslike erivajadustega lapsi. Ootus koolidele on, et nad toetavad iga lapse edasijõudmist sõltumata tema eripäradest ja -vajadustest. See on minu arvates loomulik ja õige. Kuid ka sellel on hoopis äraspidine “sugulane” – eraldada erivajadustega lapsed, kes võivad segada “tavalisi” lapsi. Kumb ootus on ühiskonnaliikmele hingelähedasem, sõltub minu arvates selle inimese väärtustest ja tõekspidamistest.

Igaühel on endal erinev koolikogemus ja põhimõtted ning neist lähtudes need erinevad ootused kombineeruvad. Seetõttu ongi väga keeruline öelda, milline on hea kool. See tuleb kuidagi omavahel kokku leppida ja aktsepteerida seda, et täiesti üksmeelele me ilmselt kunagi ei jõuagi.

Kuidas seda probleemi lahendada? Kas otsime vastust kooli kaupa (teeme meie arvates hea kooli nendele peredele, kes juba on meie kooli juures)? Kas lepime omavalituses kokku, millistele ootustele peab kool vastama ja sellest lähtudes seame eesmärgid? Otsustame riigi tasandil seadustega, mida meie koolid peavad tegema? Praegu lahendame seda küsimust kõikidel nendel tasanditel ja see teeb ka olukorra keerulisemaks, sest kogukonna seatud eesmärgid (nt turvalised ja head suhted) on vastuolus KOVi või riigi kriteeriumitega (kuluefektiivsus). Sellises olukorras on kaks varianti – kas otsitakse kompromissi või üks konflikti osapool sõidab teerullina teisest üle. Ma soovitaks esimest, aga siiani on kasutatud teist “lahendusviisi”.

Erinevate heade koolide variandid

Nüüd vaatame erinevaid koole ja mõtleme, milline võiks siis ikkagi olla see kool, mida ei panda kinni, sest ta on lihtsalt nii hea kool. Lähtun siin nendest märksõnadest, mida olen kuulnud praegu kasutatavat, kui koolide sulgemine on teemaks. Püüan arutada ka, kuidas need kriteeriumid seostuvad kooli õpilaste arvuga, mida tihti tuuakse otsuste alusena esile.

Väga head suhted ja turvaline õpiruum. Minu arvates on see möödapääsmatult vajalik, et toimuks õppimine. On vaja, et õpilane julgeks eksida, oma arvamust välja öelda, et ta tunneks kuuluvuse ja autonoomia tunnet, tal oleks usaldusisikuid nii suurte kui ka väikeste seas, oleks võimalikult vähe kiusamist ja vägivalda ning ta teaks, et kui need sünnivad, saab ta abi. Seda kõike on lihtsam korraldada väiksemas koolis. Suures ei ole võimatu, aga kindlasti on keerulisem. Suuremates koolides on lihtsam jääda anonüümseks ja võõraks. Õpetajatel läheb rohkem aega, et nimesid selgeks saada, rääkimata kontakti loomisest.

Väga head akadeemilised tulemused (hinded, eksamitulemused, olümpiaadide kõrged kohad jmt). Need kipuvad olema koolid, kuhu on sisseastumiskatsed. Vanemad, kes on ise sellises koolis käinud, soovivad ka oma last “eliitkooli” panna. Lootus on, et laps saab väga heasse (hinded, eksamitulemused) gümnaasiumisse, siis ülikooli, siis töökohale ja lõpuks elus hästi toime tulevaks. Abiks on ka “edukatest” koosnev suhtlusvõrgustik. Head tulemused saavutatakse tihti eelselektsiooniga (sisseastumiskatsed, etteõpetatus), suure surve, koormuse ja läbikukkumishirmuga. On lapsi, kelle vaimse tervise viib selline õppekorraldus täiesti rivist välja. Muidugi on ka neid, kellele see sobib. Need koolid kipuvad olema pigem suured, sest hea ja vahetu kontakt pole nii oluline. [Maalisin siin “eliitkoolidest” väga mustvalge pildi. Olen ise sellise kooli vilistlane ja tean, et on ka halle toone.]

Kool on kuluefektiivne, st ühe lapse õpetamiseks kulub võimalikult vähe raha. Kuna koolidele on väga konkreetsed nõudmised (riikliku õppekava täitmiseks läheb vaja üsna kindlat hulka õpetajaid, lisaks tugispetsilistid, normeeritud füüsiline keskkond jne), siis kokkuhoiuvõimalusi eriti ei ole. Tuuakse välja variante erinevaid ressursse koolide vahel jagada. See teeb aga õppetöö korraldamise koolis keeruliseks ning meeskonnatöö vaevaliseks. Ja ütlen ka siin välja, et videotunnid on ebaefektiivsed ja ma väga tahaksin, et neid ei toodaks välja kui võimalust raha kokku hoida. Mida suurem kool, seda vähem raha õpilase kohta kulub. Riigi toetust jagatakse ka sellise süsteemi alusel, et pigem on parem pidada suuremaid koole.

Kogukondlikkus. Koolid on tegelikult aegade algusest peale olnud kogukonnakoolid, kuid linnade kasvades on side perede ja koolitöötajate vahel jäänud nõrgemaks. Kogukonnakool on minu peas selline kool, kus osaline on iga koolipere liige (sh lapsevanemad, ka vanavanemad, teised kogukonna asutused jne). Omavahel arutatakse olulisi küsimusi, tehakse head koostööd ning kool on oma kogukonna nägu (nt kohaliku murde või ajaloo õpetamine ja tähistamine, kohalike ettevõtetega koostöö jne). See eesmärk haakub tugevalt heade suhetega ning kipub iseloomustama väiksemaid koole. Ka suurlinnades võib olla kogukonnakoole, mis on tugevasti põimunud ühiste väärtuste ümber, nii et need ei pea olema maakoolid.

Tugeva ajalooga, traditsioonide, “kallaku” ja identiteediga koolid. Nendel koolidel on tihti tugev vilistlaskond, kes traditsioone alal hoiab. On staarõpetajad, kes veavad eest oma valdkonna süvaõpet. Nendes koolides on vahel keeruline teha uuendusi, sest muutustele on tugev vastuseis. Samas on ühine identiteet väga tugevasti liitev, nii et kogukonnatunne on tugev. Need ei pruugi olla ei suured ega väiksed koolid, kuid tõenäoliselt on üsna vanad koolid ja kindlasti üks kohaliku kogukonna tugisambaid.

Väga hea tugi erivajadustega õppijatele. See ei pruugi tähendada erikooli, vaid pigem väga tugevate õpetajate kollektiivi, kes väärtustavad iga õpilase edasijõudmist. Need tulemused ei paista välja riigieksamite tulemustes, sest me ei tea, mis tasemelt need õpilased alustasid. Pigem näeme, et sellesse kooli koonduvad erivajadustega õppijad ja kool ei tõrju neid eemale. Kahjuks peletab see eemale mõned “tavaliste” laste vanemad ja võib tekitada koolile erikooli maine. Mul on selliseid lugusid kuuldes väga kurb meel, sest need koolid on minu arvates kohe eriti tublid. Need õpetajad usuvad igasse õpilasesse, toetavad igaüht tingimusteta, ilmselt teevad omavahel ja vanematega head koostööd ja tõesti oskavad seda tööd, mida teevad. Need koolid kipuvad olema pigem väiksemad, aga suurlinnades võivad ka suureks kasvada.

Uhke koolimaja ja rohkelt vidinaid. On tore, et kerkib uusi koolimaju ja remonditakse vanu. Ilus ning kaasaegne koolimaja tõmbab õpilasi ja õpetajaid. Nendes koolides on õhku, ruumi, põnevaid soppe, uhkeid tehnikavidinaid (VR-prillid, 3D-printerid, drooniklass, nutitahvlid jne), suur spordikompleks ujulaga jne. Kuna see nõuab üsna palju raha nii soetamisel kui ka ülal pidamisel, kipuvad need olema suured koolid ja pigem suurtes ning rikastes omavalitsustes.

Palju valikuid õpilastel. Praegu iseloomustab see pigem gümnaasiume, aga ei peaks nii olema. Kas põhikooliõpilane on suuteline ja peaks tegema ise valikuid oma õpingute sees. Ja on ka toredaid koole, kes on näiteks lõiminud huviringitunnid päeval toimuvasse õppesse ja seeläbi pakub vaheldust ja valikuvõimalusi. Seda on lihtsam teha suurtes ja linnaasulate koolides, sest seal on rohkem lapsi, kes võiks erinevate valikute vahel jaguneda, ja õpetajaid, kes soovivad ja oskavad neid gruppe juhendada.

Üks eraldi ja natuke naljakas kategooria koole on need, kes püüavad olla kõik ülal nimetatud koolid korraga. Kui vaatad selle kooli kodulehte või sotsiaalmeediat, siis seal on väga-väga palju infot ja näiteid kõikidest ülal toodud punktidest. Nad osalevad kõikvõimalikes projektides ja programmides ning kooli seinal ja kodulehel on väga palju logosid. Tundub, et on väga tubli kool (ilmselt väga suur kool, et kõike seda jõuab), kuid tekitab küsimuse, kas see on ikka päriselt ja korralikult võimalik.

Kui loed neid hea kooli erinevaid “tüüpe”, siis kindlasti tuleb Sul igaühega mõni konkreetne kool silme ette. See on väga äge, et Eestis on palju eriilmelisi haridusasutusi, kellel on oma nägu ja tegu. Samas, kipuvad need pigem olema linnades, sest seal on nii vajadust kui ka võimalusi oma erinevusi ehitada ja rõhutada. Kui asulas või piirkonnas on üks kool, siis tuleb meeldida kõigile.

Ja mis me siis teeme?

Minu arvates on väga hea kool selline, kus on head suhted ja turvaline keskkond (vaimne ja füüsiline tervis on hoitud, õpilased ja kooli töötajad tahavad tulla kooli) ning iga laps jõuab eakohaselt edasi ilma hirmu ja surveta, vaid väga professionaalse õppetöö tulemusel. Tahan, et iga õpilane valdaks heaks inimeseks olemise peent kunsti ja omandaks võimalikult kõrge hariduse, et tema elu kvaliteet oleks parem ning et ühiskonnas oleks võimalikult vähe ebavõrdsust. Selliseid koole ei tohiks kinni panna sõltumata nende suurusest. Kool ei ole maja. Palun ärgem laskem kinni panna haridusasutusi, mille hoone on vana, liiga suur või kulukas ülal pidada, kuid kus antakse lastele väga hea olevik ja tulevik. Leidkem lahendus majale, mis saaks pakkuda head varju sellisele kooliperele.

Samas mõistan, et erinevate kogukondade ootused ja eesmärgid on erinevad. Peame ühiskonnana otsustama, mis tasandile me vastutuse lükkame. Kas iga kool vaatab ise, kuidas hakkama saab, ja otsustab, millise hariduse ta oma võsukestele annab? Kas kohalik omavalitsus või koolipiirkond seab kvaliteedikriteeriumid ja eesmärgid ja neist lähtudes avab või sulgeb koole? Või riik seaduste, määruste ja vahel ka kooli pidamist üle võttes või sulgemisotsustega ütleb, milline on hea kool?

Mina olen veendunud, et see on väga hea mõte. Ei hõiska küll enne, kui see on seaduseks saanud, sest saatan on tihti detailides, aga Eesti tuleviku seisukohast on see kindlasti hea.

Küsisin ChatGPT käest, mis ta sellest arvab, ja meil oli selline vestlus (kopeerin selle siia täiesti ilma midagi muutmata):

Selgita, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani.
Üldiselt on koolihariduse saamine oluline, sest see annab lastele vajalikud teadmised ja oskused, mis aitavad neil saavutada oma elus edu ja õnnestumisi. Siin on mõned põhjused, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani:

Hariduslikud eelised: Kooliharidus annab lastele vajalikud põhioskused, nagu lugemine, kirjutamine ja matemaatika, mis aitavad neil saavutada edu nii koolis kui ka elus tervikuna. Koolides õpitakse ka teisi olulisi oskusi, nagu suhtlemine, probleemide lahendamine ja meeskonnatöö, mis aitavad neil tulevikus oma elus hakkama saada.

Sotsiaalsed eelised: Kooliharidus pakub lastele võimalust suhelda eakaaslastega ja õppida, kuidas teiste inimestega koos toimida. See on oluline oskus, mis aitab neil suureks kasvades oma tööelus ja isiklikus elus hakkama saada.

Karjääriedu: Kõrgharidus on sageli vajalik hea töökoha saamiseks. Kooliharidus on aga vundament, mis võimaldab lastel arendada oskusi, mis aitavad neil tulevikus oma valitud tööalal edukalt toime tulla. Kui lapsed lõpetavad kooli enne 18. eluaastat, siis jääb neil võimalus kasutamata, kuna paljud tippkolledžid ja koolitused nõuavad kõrgharidust.

Seaduslik kohustus: Paljudes riikides on koolikohustus seaduslik. Seega on oluline, et lapsed järgiksid seadusega ette nähtud kohustusi.

Kokkuvõttes on kooliharidus äärmiselt oluline laste arengu ja tulevase edu seisukohalt. Koolikohustus kuni 18. eluaastani tagab, et lapsed saavad vajaliku hariduse, oskused ja kogemused, mis aitavad neil saavutada oma elus parimaid tulemusi.

Selgita, mis probleemid tekivad, kui koolikohutust pikendatakse.
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapsi kui ka kogukonda tervikuna. Mõned peamised probleemid on järgmised:

Perekondlike probleemide suurenemine: Koolikohustuse pikendamine võib põhjustada probleeme peredes, kus lapsel on näiteks vaja hakata tööle või abielluda enne 18. eluaastat. See võib põhjustada suuremat survet perekondadele, kes ei saa endale koolis käimiseks vajalikke kulusid lubada.

Ressursside puudus: Pikem koolikohustus võib põhjustada lisapingeid haridussüsteemile, kuna seda tuleb toetada lisarahastuse ja ressurssidega, et tagada piisavalt ruume, õppevahendeid ja kvalifitseeritud õpetajaid. Kui neid ressursse ei ole piisavalt, võib see mõjutada koolide õpetamise kvaliteeti ja lapse haridust tervikuna.

Lapse motivatsiooni vähenemine: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada lapsele lisapingeid ja tekitada tunnet, et nad on sunnitud koolis käima. See võib põhjustada lapse motivatsiooni vähenemist ja võib vähendada nende huvi kooli vastu. Kui lapsel on tunne, et neil ei ole vabadust oma elu juhtida, võib see mõjutada ka nende tulevikuplaane ja -eesmärke.

Koolist väljalangemine: Pikem koolikohustus võib suurendada riski, et lapsed langevad koolist välja. Kui kool on lastele liiga pikk ja nõudlik, võivad nad kaotada motivatsiooni kooli vastu ning jääda koolist eemale. See võib omakorda tekitada probleeme lapse tulevase hariduse ja karjääri seisukohalt.

Kokkuvõttes võib koolikohustuse pikendamine tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapse kui ka kogukonna elu. On oluline kaaluda nii koolikohustuse pikendamise eeliseid kui ka puudusi ning leida lahendused, mis aitavad tagada laste hariduse ja heaolu.

Kuidas lahendada probleeme, mis tekivad koolikohustuse pikendamisega?
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, kuid neid saab leevendada või lahendada erinevate meetmetega. Mõned võimalikud lahendused on järgmised:

Tagada vajalikud ressursid: Koolidele tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, et nad saaksid oma õppekavasid täiendada, õpilasi toetada ja vajalikke ressursse hankida. See aitab tagada kvaliteetse hariduse ning vähendab riski, et õpilased kaotavad motivatsiooni ja koolist välja langevad.

Toetada peresid majanduslikult: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada probleeme peredele, kellel ei ole piisavalt vahendeid koolimaksude ja muude kooliga seotud kulude katmiseks. Seetõttu võib olla vaja luua rahalisi toetusi, stipendiume või muud tüüpi abipakette, mis aitavad peredel koolis käimisega toime tulla.

Pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid: Koolikohustuse pikendamine võib suurendada stressi ja ärevust nii lastel kui ka nende vanematel. Seetõttu on oluline pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid, et aidata õpilastel ja nende peredel probleemidega toime tulla.

Arendada paindlikumat õppekava: Koolid võivad arendada paindlikumaid õppekavasid, mis võimaldavad õpilastel oma huvisid järgida ja individuaalseid vajadusi arvesse võtta. See aitab kaasa õpilaste motivatsioonile ning võib vähendada koolist väljalangemise riski.

Edendada koostööd koolide ja kogukonna vahel: Koolide ja kogukonna vaheline tihedam koostöö võib aidata vähendada koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme. Kogukond saab aidata koolidel tagada vajalikke ressursse ja pakkuda täiendavaid teenuseid ning koolid saavad omakorda kaasata kogukonna toetust ja ressursse.

Need on mõned võimalikud lahendused, mis võivad aidata koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme leevendada. Lõppkokkuvõttes on oluline kaaluda nii eeliseid kui ka puudusi ning leida tasakaal, mis tagab laste hariduse ja heaolu.

Minu järeldused sellest vestlusest (koolikohustus)

Uuringuid, mis näitavad pikema haridustee kasulikkust on väga palju. Noortel on rohkem oskusi, suurem palk, aga ka parem tervis. Minu arvates on koolikohustuse pikendamine tõepoolest hea mõte iga noore aga ka terve ühiskonna seisukohast.

Tõsi on ka see, et kohustusliku haridustee pikendamine toob kaasa muresid.

• Lapsi koolis on rohkem – vaja on rohkem õpetajaid, tugispetsialiste, ruume jne. Praegu väidab valitsus, et see on olemas, sest kutsekoolides on suutlikkus kõik soovijad vastu võtta. Aga kui noor ei taha minna kutsekooli, vaid valib gümnaasiumi? Aga kui noore jaoks on juba põhikooli lõpp raske?
• Teadmine, et PEAB õppima 18. eluaastani võib nii mõnegi õppija motivatsiooni õgvendada. Need on need lapsed, kelle jaoks kool tema praegusel kujul ei sobi. See on lisamure klassijuhatajatele ja tugispetsilistele. ChatGPT-l on õigus – muuta tuleb ka õppekava.
• Eestis koolis käimine ei ole tegelikult päris tasuta. Vanemad peavad hankima õppevahendid (nt vihikud, pastakad, aga ka toiduained kodunduse tundideks või piletiraha õppekäiguks) ja samal ajal ei saa noor käia tööl. Nii et võib ka Eestis olla peresid, kelle jaoks pikendatud koolikohustus on lisasurve pere eelarvele.

Minu järeldused sellest vestlusest (tehisintellekti võimalused)

Olen täiesti hämmastunud, kui kiiresti, kui korrektse ja kohherentse teksti (eesti keeles!) ChatGPT lõi. Jah, see on üldsõnaline ja ümmargune kohati, aga muidu täiesti arukas.

ChatGPT on ilmselgelt välismaalane ja ei tunne hästi Eesti konteksti. Arvan, et Eestis ei ole palju neid noori, kes jätavad kooli pooleli, sest vanemad sunnivad abielluma. Ma vähemalt loodan, et neid ei ole. Mujal maailmas võib see saatus tabada küll.

Tean, et Emilis on lapsed juba ChatGPT-d kasutanud ja arvan, et selle pruukimist peabki nüüd 21. sajandi lastele õpetama. Tehisintellekt on siin, et jääda, ja meil pole mõtet sellega võidelda. Kas õpetame arutluse ja essee või koodi kirjutamist edasi? On sellel sama kasutegur nagu peast arvutamisel kalkulaatoritega maailmas? Ma ei tea selle küsimuse vastust, aga peame hakkama nüüd selle üle juurdlema.

Kui ma kopeerisin ChatGPT teksti siia, kas ma siis plagieerisin? Või kuidas ma peaksin talle viitama? (Naljaks hetk – jäin mõtlema, kas “talle” või “sellele”.)

Kas on mul mõtet on blogi edasi pidada, kui sama vastuse saab palju kiiremini ChatGPT-st? 😀

Veel üks hea artikkel tekstirobotitest koolides on siin.