Jagan siin ka oma kõnet, mis pidasin Noored Kooli 20. sünnipäeval. Siin on sellest veidi laiendatud versioon, sest kõik päris etteastesse ära ei mahtunud.
Alustasin õpetajana 2007. aastal Tallinna Lasnamäe Üldgümnaasiumis. See oli vaikselt hääbuv kool, mida tänaseks enam ei ole. Õpetasin 7.-9. klasse – nagu alustavatele õpetajatele sageli ikka, anti mulle kõige keerulisemad klassid. Ühe seitsmenda klassi tunnid olid eriti rahutud. Nad käitusid provotseerivalt ja trotslikult ning mul oli nendega väga raske. Abi ei olnud kuskilt oodata. Mingil hetkel sain aru, et selle klassi kõige suurem mure oli võib-olla see, et keegi ei tahagi neid õpetada. Nad olid ebamugavad ja keerulised, aga minu klassis julgesid nad end välja elada, sest mina ei hirmutanud neid.
Ühel päeval taipasin, et võti on äkki selles, kuidas mina neist mõtlen, ja otsustasin, et lähen klassi mõttega, et armastan neid. See ei olnud lihtne, sest nende käitumine tegi neile kaasa tundmise keeruliseks. Ja ei järgnenud kiiret imelist muutust. Minu leppimine nende väljakutsuva käitumisega ning nende mõistmine, et ma päriselt hoolin neist, võttis aega. See klass ei muutunud kunagi päris rahulikuks ja sõbralikuks, aga saime ühel hetkel pühendada rohkem aega õppimisele ja vähem aega suhete klaarimisele.
Kui hiljem Noored Kooli meeskonnas töötades küsis ühel keerulisel hetkel armas kolleeg Sigrid hea kontrollküsimuse – mida praegu armastus teeks – siis tundsin selle võtme ära. See võib tunduda uhhuu ja armastuse sõna on paljude jaoks ilmselt liiga suur või liiga pehme, aga näen ja tunnen, et kui muudan seda, mis tundega kellegagi kontakti astun, muutub täielikult ka see, kuidas meie suhe kujuneb. Ja tugevat suhet ei looda ilusatel hetkedel, vaid siis, kui on raske. Näeme seda, millised inimesed meiega koos on, siis, kui maailm esitab väljakutse või leiame end konfliktist.
Üks hulljulgemaid tempe, mida Noored Kooli koolitusjuhina tegin, oli keelelaagri, tollase linnalaagri, kolimine Narva. Olin selle juba kord Viimsist Kiviõlisse kolinud ja mõtlesin: mis see järgmine kolimine siis ära ei ole. Armas 12. lend läks sellele väljakutsele vapralt vastu. Kui kerkis küsimus, mida teha siis, kui me õpilastega üksteisest aru saa või tekib muu keeruline konflikt, mida lahendada ei oska, vastasin, et kui valid hirmu asemel armastuse, siis sa ei saa eksida. See linnalaager pani selle mõtte väga tublisti proovile, aga näitas ka, et oma mõtlemise muutmine tõesti muudab maailma meie ümber. Narva ongi keelelaagri koduks jäänud, sest seal on hirmu asemel armastuse valimist kõige rohkem vaja.
Minu Noored Kooli teekonda on väga palju kujundanud raamat „15 Commitments of Conscious Leadership“, milleni juhatas meid kallis Kristi. Seal on palju tahke ja nüansse, mis aeg-ajalt end taas ilmutavad, aga üks, mis vast kõige sagedamini meelde tuleb, on see teadmine, et me saame ise silte panna sellele, mis meie ümber juhtub. Kas miski on hea või halb, liiga tugev või liiga nõrk, edasiminek või tagasilöök, vastasseis või koostöö, on igaühe enda otsustada. Ikka öeldakse, et kogemus õpetab. Ei õpeta. See, kuidas me sellest kogemusest mõtleme, see õpetab. Oma Noored Kooli teekonnal olen aru saanud, et see, kuidas ma millestki mõtlen, muudab maailma. Kindlasti muudab see väga palju minu maailma, aga kui muutub minu maailm, siis natukese haaval muutuvad ka teised. Maailm ei ole hea või halb. Ta lihtsalt on selline, nagu ta on, selleks, et mina ja meie kõik saaksime õppida, kasvada ja valida, kuidas me selles maailmas kohal oleme. Mis me sellest maailmast õpime, on igaühe enda teha sellega, kuidas ta sellest mõtleb. Kui juhid oma mõtlemist, muudad maailma.
Ühes kõnes rääkis hea Sandra tsiteerides Margaret Meadi, et ainus, mis on kunagi maailma muutnud, on punt üksmeelseid ühise sihiga inimesi. Siin me oleme. Meid on algusest peale ühendanud samad väärtused ja siht, et iga laps Eestis peab saama hea hariduse. Veelgi enam – see punt üksmeelseid ja ühise sihiga inimesi ei jää ainult Eesti piiridesse, vaid meid on juba mitmekümnes riigis üle maailma. Nagu paljud Teach For All’i programmide osalejad, vilistlased ja töötajad, olen ka mina saanud oma mõtlemise proovile panna hoopis teistes keskkondades. Näiteks minu privileegipimeduse üks raskemaid tuleproove oli Mehhikos. Kohalik õpetaja rääkis, et noored jätavad sageli kooli pooleli, sest tüdrukud abielluvad ja saavad lapsed või poisid lähevad pere ülal pidamiseks tööle. Küsisin, kas seadused ei keela seda. Muidugi keelavad, vastati mulle. Ja siis sain aru, et mul on veel väga palju õppida – ka oma mõtlemise juhtimise kohta. On olnud suur au õppida ja kasvada koos inimestega üle maailma, kelle vahetu maailm näeb väga teistsugune välja, kuid inimeseks olemise kogemus on ikka sama. Me ei ole meie ja nemad. Me oleme lihtsalt meie.
Kui ma 2007. aasta kevadel Noored Kooli programmi astuma valmistusin, siis küsis intervjuul armas Triin minu käest, miks ma kandideerin. Vastasin, et nägin kuulutust, et otsitakse mind. Ilmselt tegelikult otsisin mina Noored Kooli’t – midagi, mis muudaks minu maailma. Noored Kooli on andnud mulle lõputult võimalusi oma mõtlemist muuta ja sellega ka oma maailma muuta. Tõenäoliselt ei ole ma veel kõiki neid õppetunde isegi ära tundnud. Need 20 aastat on olnud suur privileeg. Olen ääretult tänulik nendele inimestele, kellega see teekond mind kokku viis – nii õpilastele, õpetajatele (kumb on kumb on vahel keeruline kindlaks teha) ja kaasteeliste üle maailma, kes sama kogemuse on Noored Koolis või sarnases programmis saanud.
Meie maailm ei ole enam endine, sest oleme valinud hirmu asemel armastuse.
