mariakurisoo

Vaatasin eile suure huviga Impulsi saadet lootuses saada paremini aru, miks juhtus nii, et põhikoolijärgsesse õppeasutusse ei saanud õpilased sisse astuda sujuvalt, ja mis on plaanid edasiseks. Saate toimetajad tegid väga hea valiku külaliste kutsumisel – esindatud olid õpilased, kohaliku omavalitsuse juhid, psühholoog ja minister ning lülitustega ka lapsevanemad, koolijuhid ja laste ombudsman. Tundus, et sellest tunniajasest arutelust võiks saada mitmekihilise sissevaate, mis siis ikkagi juhtus ja kuidas nüüd paremini edasi.

Päris nii siiski ei läinud. Kõlas mitu mõtet, millega olen nõus ning olen juba välja toonud siin. Reageerin siin mõnele väitele, mis saates kõlasid. Mina vedasin vastuvõttu Tallinnas asuvas gümnaasiumis, nii et arvan end teadvat, kuidas see kooli vaates päriselt välja kukkus. Lisan, et see postitus esindab minu isiklikke seisukohti haridusvaldkonna eksperdina.

“Me jätkuvalt ei tea [kui paljud lapsed on ripakil] sellepärast, koolid kannavad kõik õpilased sisse [st Eesti hariduse infosüsteemi] alles 10. septembriks.”

See kord, et koolid peavad õpilased kandma EHISesse 10. septembriks, on kehtestatud ministri määrusega ja see muudatus jõustus 1.09.2025. Põhjuseks, miks nii hiline kuupäev on määruses kirjas, tuuakse, et septembri alguses toimub palju liikumist. See on tõsi, aga mitte nii palju, et vajadusel ei saaks õpilasi varem infosüsteemi kanda.

Lisaks sellele oli vastuvõtutegevustes katkestus juuli alguses. Koolid pidid põhivastuvõtus vastu võetud õpilased kandma EHISesse 7. juuliks. Mis nendest andmetest saanud on? Kas siis päriselt seirati, kui palju õpilasi ripakil on? See katkestus oli õpilaste ja koolide seisukohast ebamõistlik, sest eelmiste aastate kogemusele tuginedes julgen väita, et paljud noored (just need “keskmiste tulemustega”, kellest saates juttu oli) oleksid endale just juuli alguses koha saanud. Aga kuna oli vaja teha paus, et kohalikud omavalitsused jõuaksid oma õpilasi seirata, siis pidi vastuvõtu ära lõpetama, õpilased EHIsesse andma ja täiesti uue vastuvõtuprotsessiga otsast alustama. See tegi sisseastumise aeglasemaks. Mul oleks väga hea meel kuulda, et sel ajal ikkagi tegeleti seirega ja see viivitus ei olnud asjata.

Seega, kui küsitakse, kui suur on probleem, siis vastame, et me ei tea, ja ootame 10. septembrit. Kas on vahet, kas õpilasi, kes on koolikohata, on 300 või 500? See on väga suur probleem ikkagi.

“Iga kool ise kehtestab endale vastuvõtutingimused ja selle tõttu ongi see väga keeruline lapsevanematel ja lastel aru saada, et mis koolis on millised vastuvõtutingimused, ja see tekitab meeletu segaduse. Sel juhul lapsed ei saa teha enda õpiedukusest või võimetest lähtuvat otsust, sest nad peaksid kõik need koolid, need vastuvõtukorrad, läbi vaatama.”

Jah, koolidel on erinevad vastuvõtukorrad. Need on kehtestatud vastavalt sellele samale määrusele, mis on lingitud ülal. Vastuvõtukord on möödapääsmatult vajalik selleks, et oleks täiesti selge, mille alusel õpilased vastu võetakse. Minu koolis kandideeris ühele 10. klassi kohale ligi 16 õpilast ja see, kuidas neist mingi valik tehakse, peab olema mustvalgel ja aegsasti kirjas. Muide, ka Soomes on koolidel mingil määral erinevad vastuvõtukorrad, kuigi minister väidab, et seal on üle riigi kokku lepitud ühtsed vastuvõtutingimused (vt postituse lõpus).

Õpilased said avaldusi esitada märtsi lõpust (siis olid ka vastuvõtukorrad avalikud ja neid enam muuta ei tohtinud – see sama määrus ikka) kuni mai keskpaigani, st aega oli seitse nädalat. Avalduse tegemine võttis aega mõne minuti (võib-olla mõnes koolis natuke rohkem, ei tea). Arvan, et aega vastuvõtukordadega tutvuda oli piisavalt.

Teine teema on see, kuidas olid avaldused, eksamid ja sisseastumise menetlemine ajastatud – kõigepealt tegid õpilased avaldused, siis tegid eksamid ja tulid tulemused ning siis hakkasid koolid avaldustega tegelema (ka see on sama ministri määrusega kehtestatud). Seega õpilased ei teadnud avaldusi täites, millised nende eksamitulemused on, ja tõepoolest oli neid, kes “sihtisid” valesti. Samas on siin nüüd palju laiem probleem taga – kas õpilased polnud eksamiks hästi ette valmistatud, kas neid oli siiani ebaadekvaatselt hinnatud või ühele eksamipäevale pandud suure pinge tõttu ütles närv üles – siin on koht, kus mõelda, mida süsteemselt teha, et seda probleemi edaspidi ennetada või leevendada.

Minister tegi ettepaneku laiemalt arutada, kas koolides võiks olla ühtne vastuvõtukord. Vabalt. Mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui vastuvõtt toimuks loosiga, piirkonnapõhiselt või kuidagi algoritmi abil. Kõigil neil on oma head ja vead. Kahtlustan, et ühtse vastuvõtukorra vastu võitlevad need, kelle jaoks on praegune konkurentsipõhine koolikohtade jaotus kasulik.

“Jätkuvastuvõtu tegevused, päriselt, koolid alustasid neid augusti lõpus.”

Vastavalt samale ministri määrusele, millele siin mitu korda juba viidanud olen, tuli vabade kohtade olemasolul alustada jätkuvastuvõtuga hiljemalt 15. juulil või hiljem, kui vabad kohad tekkisid hiljem. Määrus ütleb, et jätkuvastuvõtt võib kesta kuni 31. augustini. Minister väitis saates, et kohe pärast jaanipäeva pidi hakkama jätkuvastuvõtt ja juulis on kohad teada. See ei ole tõsi. Ministeeriumi enda juhis oli, et avalduste vastuvõtuga tuleb alustada juulis, aga neid menetlema võib hakata augustis (vaata näiteks seda infotundi siin). Minu koolis olid 1. juuli seisuga kõik kohad täis, aga juuli ja augusti jooksul loobus kohast mitu õpilast. Kuigi meil oli vastuvõtu jaoks palgatud lisatööjõudu, alustasimegi reaalse jätkuvastuvõtu menetlusega augusti esimeses pooles, kui vastuvõtukomisjoni kuuluvad kooltöötajad puhkuselt tagasi olid, ja saime reaalseid otsuseid teha (peame järgima Haldusmenetlusseadust, sest keegi üksi ei tohi otsustada, kes kooli kutsutakse). Ja jätkuvastuvõtus kandideerisid samad õpilased meile uuesti, kes olid kandideerinud juba põhivastuvõtus (nendeni paremusjärjestuse alusel liikunud koolikohapakkumiste järg ei jõudnud, sest põhivastuvõtu sunnitud lõpp 30. juunil jõudis enne kätte), aga kuna oli tegemist uue haldusmenetlusega, tuli neid “menetleda” ka täiesti uuesti.

Ma ei usu, et valdav osa koole ALUSTAS jätkuvastuvõtuga augusti LÕPUS. Arvestades, kui suur töö see on, oleks see äärmiselt ebamõistlik. Augustis alustati, jah, sest koolitöötajatel on vaja vahepeal puhata. Kevadise põhivastuvõtuga samal ajal käib ka ühe kooliaasta lõpetamine ja uue ettevalmistamine, lõpuklasside lõpetamine ja uute õpetajate värbamine. See on hull aeg, pärast mida kõik koolitöötajad vajavad võimalust “juhe seinast välja tõmmata”. Augustis menetluse alustamise juhise andis ka ministeeriumi ise, mõistes väga hästi, et juulis oleks seda palju oodata.

Aga samas eelmiselt õppeaastel on jooksnud vastuvõtt ka juuli algusesse, st viimased õpilased on leidnud koolikoha juulis. Sel aastal seda teha ei saanud, sest määrusega ette nähtud põhivastuvõtu lõpp oli 30. juunil. Kui seda poleks olnud, oleks suurem osa “ripakile jäänud” lapsi saanud koolikoha varem ja koolitöötajad oleks rahulikuma südamega puhkusele läinud. Jätkuvastuvõtu käigus mitu korda paremusjärjestuse moodustamine oleks olnud ebamõistlik ja ebaõiglane, millest kirjutasin lähemalt selles postituses, ja seetõttu said jätkuvastuvõtus kandideerinud õpilased vastuse alles augustis.

Minister tegi ettepaneku, et koolid otsivad lisapersonali, kes koolis muidu töötavate inimeste asemel puhkuste ajal vastuvõttu veavad. Kuna koolis peab tegutsema vastuvõtukomisjon, kes teeb vastuvõtuga seotud otsuseid, siis ei oleks see lahendus reaalselt töötav. Ma arvan, et koolirahvas poleks sellega nõus, et väljastpoolt palgatud inimesed teevad otsuseid, kes saavad nende kooli ja kes mitte.

“Vastuvõtu puhul vaadatakse ainult ühte päeva lapse elust…”

Koolis, kus mina tegutsen, vaadati vastuvõtus kõiki põhikooli lõputunnistuse kohustuslikke hindeid (neid on 17), kõiki põhikooli lõpueksamite tulemusi (kokku kolm) ja sisseastumisvestluse tulemust. Mõni kool tegi veel lisateste, arvestas olümpiaadide tulemusi, küsis motivatsioonikirja jne. Rohkem mõistlikke kriteeriume ei ole suudetud välja mõelda (näiteks pikkuse järgi vastu võtmine ilmselt ei oleks hea mõte). See, et vastu võetakse ainult ühe päeva soorituse alusel, ei ole tõsi.

Kusjuures, kui koolid teeksid nii, et lähtuksid ainult ühest kriteeriumist, teeks see vastuvõtu palju lihtsamaks. 500 või 1000 vestluse tegemine viie päeva või nädalaga on karm tervele kooliperele ja see jääks ära, kui vaataksime näiteks ainult matemaatika hinnet. Seega koolid on otsustanud kasutada palju rohkem kriteeriume, mis teevad protsessi keerulisemaks, selleks, et hajutada võimalust, et üks halb sooritus rikub õpilase valikuvõimalused ära.

Nüüd millele Suusi saates viitas, on see, et koolides olid välistavad kriteeriumid (nt kõik eksamid peavad olema sooritatud vähemalt 50%-le, millest tal kahjuks kaks punkti puudu jäi). Kõik koolid neid ei rakendanud samas. Sellised kriteeriumid ei ole seatud õpilaste kiusamiseks, vaid kogemus näitab, et õpilasel, kes on saanud põhikooli lõpueksamil alla poolte punktidest, läheb gümnaasiumis väga raskeks.

Minister lisab saate lõpus, et loodab, et järgmisel aastal vaadatakse vastuvõtus ka midagi muud kui eksamit. Esiteks, nagu kirjutasin, siis vaadataksegi juba (hinded ja vestlus näiteks). Teiseks, ministri enda soov oli sisseastumist hilisemaks viies (varem olid vastuvõtud koolides juba varakevadel), et nende tulemusi arvestataks põhikoolijärgsetele koolide vastusvõtus ning julgustab lisateste, mis “katsuksid” samu ainevaldkondi, mitte tegema. Lisan, et on koole, kus lisateste siiski tehakse, sest ei usaldata põhikooli lõpueksamite tulemusi (neid hinnatakse koolis) või neid peetakse liiga vähe eristavaks.

“Selle graafiku kehtestasime, et koolid toimetaksid kiiresti.”

Siin viidatakse sellele samale määrusele, mis seadis konkreetsed kuupäeval, millal tohib avaldusi hakata esitama ja menetlema, millal tohivad olla testid või vestlused ja millal tohib koolikohapakkumisi saatma hakata.

Ma ei tea ühtki kooli, kes oleks vastuvõtutegevustega jokutanud. Miks peaks? Gümnaasiumid on pigem tahtnud kõiki tegevusi teha palju varem, et need ei langeks kokku õppeaasta lõpu hullusega või sõidaks sisse puhkuste aega. Nagu ülal juba kirjutasin, kui poleks põhivastuvõtu järsku lõppu olnud 30. juunil, oleks lapsed kiiremini saanud koolikohad teada (juuli alguses augusti asemel).

See, mis võtab alati palju aega, on koolikohapakkumiste saatmine paremusjärjestust mööda. Kool moodustab pingerea hinnete, eksamite, testide, vestluste jmt alusel ja hakkab saatma koolikohapakkumisi (kui kohti on 200, siis kõigepealt 200 kutset). Õpilasel on siis kolm tööpäeva aega kutse vastu võtta või sellest keelduda (see tuleb taas seadustest). Keeldujate asemel saadab siis kool kutsed järgmistele. Ja kuna paljud õpilased lasevad kutse vastuvõtmise tähtajal lihtsalt lõpuni tiksuda (minu koolis 31% põhivastuvõtus koolikohakutse saanud kandidaatidest ei vastanud koolikohapakkumisele), võtab koolis, kus on mitusada või lausa paar tuhat kandidaati, sellest paremusjärjestusest läbi minemine aega. See oli ka eelmisel aastal nii ja siis saime ikkagi juuli esimestel päevadel koolikohad täis.

“Järeleksam ei muutnud õpilaste sisseastumistingimustes mitte midagi.”

Selgituseks. Varem olid koolieksamid, millega parandati eksamitulemust, kui see jäi alla 50%-piiri. See tehti koolis ja selle koostamise ja hindamise alused kujunesid sageli “näo” järgi”. Sel aastal oli võimalus teha järeleksamit, kui õpilane puudus “päris” eksamilt väga mõjuva põhjusega. Selle eksami koostas Haridus- ja noorteamet.

Minister väidab, et koolid ei arvestanud varem koolieksamite tulemusega. See ei ole tõsi. Selle üle oli arutelu ning oli koole, kes ei soovinud koolieksamite tulemusi arvestada, sest see tekitab ebavõrdse konkurentsi (koolieksam on tehtud õpilasele eraldi kooli poolt ja selle eesmärk oli, et õpilane igal juhul põhikooli lõpetaks, ning õpilane, kes sai koolieksamil näiteks 56 punkti, läks pingereas ettepoole õpilasest, kes “päris” eksamil sai 52 punkti – kirjutasin sellest siin). Siis aga sekkus õiguskantsler ega lubanud seda teha, st kõik koolid PEAVAD arvestama kooli- või järeleksami tulemust võrdsetel alusel “päris” eksamiga. Meie tegime seda eelmisel ja sel aastal ja usun, et teised seaduskuulekad koolid ka. Kusjuures ka sel aastal kandideerib õpilasi, kes lõpetasid eelmisel aastal, sh koolieksami tulemusega, ja peame ikkagi koolieksami tulemust arvestama, aga sel aastal lõpetanutel seda võimalust polnud.

Seega oleme ikka kooli- ja järeleksamite tulemusi arvestanud. Oma kooli pinnal julgen kindlalt öelda, et oleme alati teinud otsuse õpilasele soodsamas suunas. Usun, et ükski kool ei soovi kandidaate kiusata või vastuvõtuga venitada.

Seda saadet hoolega kuulates võib jääda mulje, et praegustes probleemides on peamiselt süüdi õpilased ja vastuvõtvad koolid. Kirjutan siia välja, mida õpilastele ja koolidele pahaks pandi.

Etteheited, mis kõlasid õpilaste suunal:

• õpilased hoiavad mitut koolikohta kinni (see on võimalik, sest koolid kasutavad vastuvõtuks erinevaid infosüsteeme, ning koolid kasutavad erinevaid infosüsteeme, sest riigi ehitatav SAIS3 ei saanud tähtajaks valmis);
• õpilased kandideerisid paljudesse koolidesse korraga, et otsustamist edasi lükata (see on võimalik, sest kandideerimiseks oli väga palju aega, piiranguid kandideerimiste arvule ei olnud ja samal ajal oli lastel ja lastevanematel hirm, et äkki ei saa sisse).

Seega õpilased kasutasid võimalusi, mille praegune süsteem andis, selleks, et enda riske hajutada. See on inimlik ja ettenähtav.

Etteheited, mis kõlasid koolide suunal:

• koolid kannavad vastu võetud õpilaste nimed EHISesse alles 10. septembriks ja me seetõttu ei tea praegu probleemi ulatust (see kuupäev on kehtestatud ministri määrusega);
• iga kool ise kehtestab endale vastuvõtutingimused ja see tekitab suure segaduse (seda reguleerib sama ministri määrus ja koolidel on kohustus kehtestada endale ise vastuvõtutingimused);
• koolid ei ole nõus oma autonoomia piiramisega ja sellega, et neile kirjutatakse ette, mis tingimustel võib õpilasi vastu võtta (seda olen natuke näinud ja usun, et see mingil määral vastab tõele; mina oleksin nõus ühtsete mängureeglite osakaalu suurendamisega, kui see on õpilaste huvides);
• koolide töötajad puhkasid suvel ja vastuvõtt seisis (kuna sel ajal ei ole õppetööd, siis on see ainuvõimalik aeg, millal puhata ja katkestuse pärast põhivastuvõttu nägi ette ministri määrus);
• koolid valivad õpilased välja ainult ühe eksamitulemuse põhjal – ei ole tõsi;
• koolid on olnud aeglased vastuvõtutegevustega või jätnud need hilja peale – ei mõista, miks peaks seda sihilikult tegema;
• koolid ei arvesta kooli- või järeleksami tulemusi – ei ole tõsi.

Usun, et koolid on korraldanud vastuvõttu kooskõlas seaduste ja määrustega ning eesmärgiga võimalikult valutult õpilaskohad täis saada. Vähemalt mina oma koolis olen püüdnud seda nii teha. Paljud kõlanud etteheited on ebaõiglased ja ebaõiged

Jutust jäi täitsa puudu, mis siis protsessi juhtimisel ministeeriumis valesti läks, mida sellest on õpitud ja kuidas edasi. Viidati aruteluvajadusele ja Soome eeskujule. Olgu, arutame siis.

Mina teen järgmised ettepanekud:

• paneme tööle SAIS3, mille planeeritud alustamine varakevadel ebaõnnestus – see peaks tegema lihtsamaks koolikohtade jagamise;
• rakendame süsteemi, kus õpilane määrab oma kandideerimistele eelistused – see peaks juba järgmisel “hooajal” rakenduma”;
• piirame, mitu valikut õpilane teha saab, nt Soome eeskujul, nagu ka minister välja pakkus;
• lubame teha järeleksamit, et kõik munad ei oleks ühes korvis;
• vaatame üle vastuvõtutegevuste ajaraami, et õpilastele jääks aega valikut teha ja koolidele mõistlikult aega avaldusi menetleda ning koolikohapakkumised jõuaksid enne suurt suve õigete õpilasteni;
• lepime kokku ühtlasemad vastuvõtutingimused või -kriteeriumid.

***

Palusin ChatGPT-l teha mulle selgeks, kuidas toimub Soomes põhikoolijärgne kandideerimine, sest saates oli sellest palju juttu kui mudelist, millest võiks eeskuju võtta. Taibu ülevaade on järgmine.

Soomes ei jaotata gümnaasiumikohti elukoha või koolipiirkonna järgi. Õpilane kandideerib ise soovitud koolidesse ning kohad jagatakse üleriigilise ühise kandideerimise (yhteishaku) kaudu.

Millele kandideeritakse?

Pärast põhikooli saab ühe avaldusega kandideerida nii:

• gümnaasiumisse (lukio);
• kutseõppesse;
• ettevalmistavasse õppesse TUVA;
• mõnele eritoega või rahvusvahelisele õppekavale.

Õpilane ei vali ainult kooli, vaid konkreetse vastuvõtuüksuse või õppesuuna – näiteks üldsuund, IB-suunaline õpe, spordi-, muusika- või matemaatikasuund.

Kevadises ühiskandideerimises saab esitada 1–7 eelistust ja need tuleb panna tähtsuse järjekorda. 2026. aasta kandideerimine toimus 17. veebruarist 17. märtsini. Avaldus esitatakse teenuses Opintopolku.

Kuidas õpilane otsustab, kuhu kandideerida?

Enne avalduse esitamist vaatab õpilane Opintopolkus iga kooli kohta:

• vastuvõtukriteeriume;
• pakutavate kohtade arvu;
• varasemate aastate madalaimat vastuvõtukeskmist;
• võimalikke sisseastumiskatseid või intervjuusid;
• õppekeelt ja õppesuunda.

Tavaliselt pannakse nimekiri näiteks nii:

1. kõige soovitum, kuid konkurentsitihe gümnaasium;
2. teine tugev eelistus;
3. realistlikum valik;
4. turvalisem valik;
5. kutsekool või muu alternatiiv.

Oluline on, et eelistusi ei panda „suvaliselt“. Õpilane võib saada koha ainult kõige kõrgemale eelistusele, kuhu tema punktid piisavad.

Mille alusel gümnaasium valib?

Tavalisele gümnaasiumi üldsuunale võetakse õpilasi peamiselt põhikooli lõputunnistuse hinnete alusel.

Soomes on hinded tavaliselt skaalal 4–10. Arvesse läheb enamasti nn teoreetiliste ehk lukuaineiden ainete keskmine. Sellesse kuuluvad tavaliselt näiteks:

• emakeel ja kirjandus;
• matemaatika;
• võõrkeeled;
• teine riigikeel;
• ajalugu ja ühiskonnaõpetus;
• bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia;
• terviseõpetus.

Käsitöö, kehaline kasvatus, muusika ja kunst tavaliselt sellesse keskmisse ei kuulu. Täpne arvestus tuleb siiski üle kontrollida konkreetse kooli vastuvõtutingimustest.

Riiklikult ei ole kõigile koolidele ühtset „sissepääsukeskmist“. Mõnes piirkonnas võib olla näiteks minimaalne keskmine 7,00, kuid tegelik vastuvõtupiir sõltub konkurentsist. Kui kohti on 200 ja kandideerijaid rohkem, võetakse sisse kõrgeima keskmisega õpilased. Viimase vastuvõetud õpilase hinne kujundabki selle aasta tegeliku piiri.

Näiteks võib kooli piir ühel aastal olla 8,17 ja järgmisel 8,33, sõltuvalt kandideerijate hinnetest ja kohtade arvust.

Erisuundade puhul kasutatakse lisapunkte

Spordi-, muusika-, kunsti-, keele-, meedia- ja IB-suundadel ei pruugi piisata tavalisest keskmisest.

Kool võib kasutada näiteks:

• kaalutud õppeainete keskmist;
• sisseastumiskatset;
• praktilist näidistööd või esinemist;
• spordikatset;
• intervjuud;
• keeleoskuse testi.

Näiteks võib muusikasuund anda punkte pillimängu või laulmise eest ja spordisuund spordikatse eest. Mõnel suunal liidetakse põhikooli hinnetest saadud punktid katsepunktidega. Helsingi koolide ametlikud tingimused näitavad näiteks, et üldsuund ja erisuund võivad kasutada täiesti erinevaid arvestusi.

Kuidas eelistused ja kohad tegelikult kokku viiakse?

Lihtsustatud näide:

Õpilane paneb avaldusele:

1. Kool A
2. Kool B
3. Kool C

Tema punktid ei ole Kool A jaoks piisavad, kuid piisavad Kool B jaoks.

Tulemus:

• Kool A: ei saa;
• Kool B: saab koha;
• Kool C: talle enam kohta ei pakuta, sest Kool B on kõrgem eelistus.

Kui õpilase punktid oleksid piisavad nii A kui ka B jaoks, saaks ta ainult Kool A koha. Seetõttu ei ole mõistlik panna esimeseks kooli, kuhu tegelikult minna ei soovita.

Kui mitmel õpilasel on täpselt sama tulemus, kasutatakse viigimurdmiseks eelistuse järjekorda ning seejärel kõigi ainete aritmeetilist keskmist.

Mis toimub pärast avalduse esitamist?

Tüüpiline ajakava on järgmine:

1. põhikool edastab lõplikud hinded ja vajalikud andmed;
2. gümnaasiumid arvutavad kandidaatide punktid;
3. erisuundade puhul korraldatakse katsed või intervjuud;
4. keskne süsteem arvestab iga õpilase eelistuste järjekorda;
5. õpilasele saadetakse vastuvõtuotsus;
6. õpilane kinnitab koha kooli antud tähtajaks.
7. aastal võisid koolid tulemusi avaldada kõige varem 11. juunil.

Kui õpilane ei saa ühtegi soovitud kohta?

Siis on mitu võimalust:

• kandideerida suvises või aastaringses jätkukandideerimises;
• valida vabaks jäänud gümnaasiumikoht;
• minna kutseõppesse;
• läbida TUVA-õpe, mille jooksul saab vajadusel põhikooli hindeid parandada ja järgmisel aastal uuesti kandideerida.

Gümnaasiumikohad täidetakse esmalt ühiskandideerimise kaudu, kuid aasta jooksul vabanevaid kohti võib kool pakkuda jätkukandideerimise korras.

Soomes koostab õpilane pingereas 1–7 soovitud õppesuunda, koolid järjestavad kandidaadid peamiselt põhikooli hinnete ja vajadusel katsete alusel ning keskne süsteem annab õpilasele kõrgeima eelistuse, kuhu tema tulemus võimaldab sisse saada.

Kui suur otsustusvabadus on koolil endal?

Koolidel on Soomes üsna suur otsustusruum erisuundade puhul, kuid tavalise gümnaasiumi üldsuuna vastuvõtt on tugevalt riiklikult raamitud.

Riigi poolt ette kirjutatud

Kõigile gümnaasiumidele kehtivad põhimõtted tulenevad eelkõige gümnaasiumiseadusest ja haridusministeeriumi määrusest 838/2021:

• kandidaat peab vastama gümnaasiumisse õppima asumise eeltingimustele;
• ühiskandideerimisel tuleb kandidaadid järjestada ette nähtud valikukriteeriumide alusel;
• tavalise gümnaasiumisuuna põhikriteerium on põhikooli lõputunnistuse kindlate ainete aritmeetiline keskmine;
• arvesse lähevad muu hulgas emakeel, teine riigikeel, võõrkeeled, matemaatika, ajalugu, ühiskonnaõpetus, loodusained ja terviseõpetus;
• valikained eraldi üldjuhul keskmist ei mõjuta;
• võrdse tulemuse korral on esimene viigimurdja kandidaadi eelistuste järjekord ja seejärel kõigi nimetatud ainete ning kunsti-, muusika-, käsitöö-, kodunduse ja kehalise kasvatuse hinnete keskmine;
• kool võib kehtestada minimaalse lubatud keskmise;
• vastuvõtukriteeriumid peavad olema ette teatatud ja läbipaistvad.

Mida kool või hariduse korraldaja võib ise otsustada?

Kool või enamasti kooli pidav hariduse korraldaja võib otsustada:

• mitu õpilast vastu võtta;
• kas pakkuda üldsuunda või eraldi õppesuundi;
• milliseid õppeaineid erisuunal kaalutakse;
• kas korraldada sisseastumis- või sobivuskatse;
• kuidas katse osi punktistada;
• kas arvestada intervjuud, praktilist tööd, varasemat haridust, harrastusi või muid lisatõendeid;
• milline on katse minimaalne läbimise tulemus;
• kas nõuda konkreetset keeleoskust;
• kas kehtestada üldsuunale minimaalne keskmine.

Vastuvõtukatse ja lisatõendite eest võib anda kokku kuni 10 valikupunkti. Kui kool korraldab katse, peab ta kutsuma sellele kõik vastava suuna kandidaadid ning teatama ette, millest katse koosneb ja kuidas seda hinnatakse. Seega ei tohi kool teha lihtsalt subjektiivset „meie valime need õpilased, kes meile meeldivad“ otsust.

Suurim autonoomia on erisuundadel

Tavalise üldsuuna puhul on kooli vabadus üsna väike: põhikooli hinnete keskmine määrab kandidaatide järjestuse ja kool ei saa seda vabalt ümber teha.

Erisuunal – näiteks spordi-, muusika-, kunsti-, teatri-, keele- või IB-suunal – võib kool kasutada kombinatsiooni: põhikooli hinnete keskmine + eriala- või sobivuskatse + lisapunktid.

Näiteks võib spordikool hinnata sportlikku võimekust, muusikasuund pillimängu või laulmist ja kunstisuund portfooliot. Riik lubab selliseid erinevusi, kuid eeldab, et kriteeriumid on ette avaldatud ja kõiki kandidaate koheldakse samade reeglite järgi.

Miinimumkeskmine ei ole kogu Soomes sama

Riik lubab kooli pidajal kehtestada minimaalse keskmise, kuid tegelik vastuvõtupiir tekib igal aastal konkurentsi põhjal.

Näiteks võib kool sätestada, et alla 7,00 keskmisega ei saa kandideerida. Tegelikult võib viimane vastuvõetud õpilane sisse saada keskmisega 8,25, kui häid kandidaate on palju. See piir ei ole tavaliselt püsiv riiklik number, vaid sõltub kohtade arvust ja kandideerijate tulemustest.

Seega võib süsteemi kokku võtta nii:

Valdkond	Kelle otsustada?
Ühiskandideerimise süsteem ja eelistuste arvestamine	Riik
Üldsuuna põhiline hindepõhine valik	Riik
Minimaalne keskmine	Kool/hariduse korraldaja riigi raamides
Kohtade arv	Koolipidaja ja hariduskorraldus
Erisuunad	Kool üsna suure otsustusruumiga
Katsed, intervjuud ja portfoolio	Kool, kuid reeglid peavad olema avalikud
Keeleoskuse nõuded	Kool riiklike võrdsus- ja kvalifikatsioonireeglite piires

Kõige olulisem piir on see, et Soome koolil on õigus kujundada oma profiili ja valida erisuundade jaoks sobivaid hindamisviise, kuid ta ei saa üldsuuna kandidaate vabalt subjektiivse otsuse alusel järjestada ega riiklikust vastuvõtuloogikast lihtsalt mööda minna.

Posted on 9. sept. 2026 at 14:47 in Uncategorized   |  RSS feed |   Vasta   |   Trackback URL