Suvel oli mul väga huvitav reis Inglismaale, kus külastasin kolme väga head kooli. Kirjutasin nendest lähemalt siin. Mis mind väga intrigeeris, oli see, et kolmes koolist esimeses oli väga rusuv õhkkond. Võrdleksin seda vanglaga. Aga sealjuures oli kõikide nende koolide tulemused erakordselt head. Mind jäi see mõte piinama – kuidas saaks teha nii, et õpilaste edasiminek on tõesti suur, aga kool on siiski tore koht, kus olla.
Võtsin endaga sealt kaasa mitu raamatusoovitust. Tellisin mõned Amazonist ja nüüd olen jõudnud ühega neist tutvuma hakata. Hakkasin lugema Doug Lemovi “Teach Like A Champion”‘it. Olen sellest ka varem kuulnud. See on Anglo-Ameerika riikides üks õpetajate tüvitekstidest. Lugemiseni ei ole aga siiani jõudnud. Eks nüüd läks intriig mu sees nii suureks, et tuli ette võtta. Ja pean tunnistama, et see raamat meeldib mulle väga. Olen sellega üsna alguses veel, aga kuna ta mind väga kõnetab, siis tahan hea lugejaga selle sisu jagada.
Tuli selline mõte, et teen siin kokkuvõtte 1. peatükist (lk 1-35), mille pealkiri originaalis on “Five Themes: Mental Models and Purposeful Excecution”, mis eesti keeles võiks kõlada “Viis teemat: mõttemudelid ja sihikindel elluviimine”. Kirjutan siin sellest, mis on selles peatükis kirjas, aga veidi minu mahlas. Otseselt ei tsiteeri, aga päris 100% minu oma looming see siin ka ei ole. Parafraseerin lauseid Lemovi sulest, aga lisan ka oma mõtteid, näiteid ja hinnanguid, Võtke seda kui reklaami! Kelle jaoks on mugav inglise keeles lugeda, soovitan selle raamatu ise pihku võtta. Samas, kui tundub, et sellisel kokkuvõttel on tänulikke lugejaid, võin järgmistest peatükkidest ka oma terakesi siin pakkuda.
Mõttemudelid
Õpetaja teeb tunnis sadu otsuseid ja arvestades seda, et õppeaastas on ka sadu tunde, tuleb neid otsused kokku üüratu palju. Mida peab õpetaja teadma või oskama, et teha häid otsuseid kähku ja väga keerulises ning kiiresti muutuvad keskkonnas? Selleks on vaja tugevat mõttemudelit (mental model) sellest, milline näeb välja hea tund.
Mõttemudel on raamistik, mida inimesed kasutavad, et mõista kompleksseid keskkondi. Õpetajad vajavad erinevaid mõttemudeleid, et mõista, mis klassis toimub (näiteks, kas õpilane tegeleb praegu õpitavaga või teeb ainult nägu, et töötab kaasa, aga tegelikult on mõte mujal). Uuringud näitavad, et mõttemudelid on kriitiliselt vajalikud igas eluvaldkonnas, kus inimesel on vaja teha olulisi otsuseid kiiresti sellises olukorras, kus tuleb tähele panna palju erinevaid asju. Kogenud õpetaja tunneb ära, kui miski tunnis veab viltu, ja oskab sujuvalt reageerida, sest teab, mis on päriselt probleem ja mis on infomüra. Mulle tundub, et vahel on erinevatel õpetajatel ka erinevad mõttemudelid (nt mis on sobiv või mitte sobiv käitumine, kui suur on õppijate võimekuse variatiivsus tema klassis) ning see võib luua täiesti ülesaamatu lõhe erinevate õpetajate vahel ning teha koostöö võimatuks.
See peatükk kirjeldab tuumprintsiipe, mis aitavad õpetaja luua tugevama mõttemudeli, mis aitaks õppeprotsessis paremaid otsuseid teha. Otsustamine algab sellest, et tuleb õigesti aru saada, mis parasjagu toimub. Mõttemudel aitab toimuvat mõtestada. Selle juures on oluline kogemus, kuid õpetaja areng on kiirem, kui abiks on teatud võtmeprintsiibid. Seega hea mõttemudel on muudetav ja õpitav.
Otsuste tegemiseks on vaja paremini näha. Oleme teadlikud vaid üsna väikesest osast maailmast, mida me parasjagu näeme. Teadusuuringud on välja toonud, et selleks, et vähendada “tahtmatut pimedust”, tuleb enne läbi mõelda, mis võib juhtuda, ja sellega teha ootamatused ootuspäraseks, ning ühtlasi sõnastada, mis peaks juhtuma, et oskaksime seda otsida. Selles aitavad meid mõttemudelid.
Autor pakub välja viis juhtprintsiipi, mis kokku loovad kasuliku mõttemudeli sellest, kuidas õppimine käib või võiks käia. See aitab õpetajal täpsemalt aru saada, mis parasjagu tema tunnis toimub, ja seeläbi paremaid otsuseid teha, mis tehnikaid sel hetkel kasutada.
1. printsiip: pikaajalise mälu sisu ehitamine ja töömälu haldamine
Töömälu on see koht, mille kaudu suhtleme maailmaga meie ümber. Kogu mõtlemine, millest teadlikud oleme, toimub seal. Töömälu on võimas, aga üsna piiratud mahuga. Selle raamatu autor ütleb, et sinna mahub 1-2 ideed, minu pikaajaline mälu pakub selleks numbriks neli, aga üsna kitsuke on ta igatahes. Rohkem sinna toppida ei saa ja kui püüame liiga palju asju korraga meeles hoida, jääme jänni. Näiteks, kui räägime autoroolis telefoniga, siis on kohe palju suurem oht õnnetusse sattuda. Ja vahet pole, kas telefon on käes või mitte. Probleem on hoopis selles, et töömälu on hõivatud vestlusega. Kui töömälu on suure koormuse all, piirab see suutlikust tajuda, mis ümberringi toimub. Ühtlasi tähendab see õpetaja jaoks, et kui tund on põhjalikult ette valmistatud, vabastab see tunnis osa tema töömälust ja tal jätkub sõna otseses mõttes iga õpilase jaoks rohkem tähelepanu. Mulle tundub, et samamoodi hõivavad nii õpilaste kui ka õpetajate töömälu tugevad tunded või mure. Me ei saa maailmast ega iga inimese seest negatiivseid mõtteid või tundeid ära kaotada, aga me võiksime pingutada selles suunas, et neid oleks vähem.
Pikaajaline mälu tuleb töömälule appi. Kui oskus, kontseptsioon, teadmine või teadmiste-oskuste komplekt on pikaajalises mälus tugevasti sees, siis saab aju seda kasutada ilma teisi funktsioone häirimata. Hea uudis on see, et praeguse teadusliku teadmise kohaselt on pikaajaline mälu põhimõtteliselt põhjatu. Kui pikaajalises mälus on palju fakte, siis nende peale saab ehitada järgmisi teadmisi ja oskuseid. Kui mõtled millegi peale oma töömälus, näiteks huvitava filmi peale, hakkab pikaajalisest mälust välja tulema sellega seotud varasemaid teadmisi. Ühesõnaga, millegi peale mõtlemine (ja kriitiline mõtlemine) vajab fakte.
Õpetajad peavad silmas pidama, et kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine eeldavad vajalike faktide olemasolu pikaajalises mälus. Kriitiline mõtlemine ei ole faktide tuupimise vastand, vaid järgneb teadmiste omandamisele. Seega ka Google’i ajastul on vaja teada asju. Mida rohkem on pikaajalises mälus head kraami, seda lihtsamaks läheb sinna uue lisamine. Seetõttu on lai silmaring ja lugemus üks väga hea asi! Mida rohkem me teame, seda rohkemate eelteadmistega saab uusi teadmisi siduda ja seda lihtsamini tulevad nad vajadusel pikaajalisest mälust välja. Millegi mäletamine vajab seda, et ta on hästi “hoiustatud”, st seotud teiste teadmistega, ja see teadmine tuleb ka hõlpsasti pikaajalisest mälust välja ning ka selle jaoks on vaja palju erinevaid seoseid.
Kui töömälu on ülekoormatud, siis õpilased võtavad vastu ning hiljem mäletavad vähem. Teisest küljest töömälu alakoormamine viib igavlemise ning tähelepanematuseni. Õpilased, kes on milleski algajad või edasijõudnud, vajavad erinevat juhendamist. Esialgu tuleb õppijale anda väga konkreetsed juhiseid, et õppesisu läheks pikaajalisse mällu. Kui teema on õppijale juba palju selgem, saab tegeleda keerukamate probleemide lahendamisega ning ülesanded võivad olla “segasemad”. Näiteks avastus-, probleem- või projektõppe puhul on ikka vaja baasilised teadmised enne omandada ja siis minna ise lahenduste otsimise juurde edasi.
Veel üks tõik, mida tähele panna pikaajalise mälu juures on see, et niipea, kui õpid midagi, hakkad seda ka unustama ning unustamise kiirus on hämmastavalt suur. Kuid iga kord, kui meenutad õpitut, aeglustad unustamist. Seega, kui õpilane teab midagi tunni lõpus, ei tähenda see sugugi seda, et ta teab seda ka hiljem. Tunni lõpus ei ole uus teadmine jõudnud veel pikaajalisse mällu. Kui kasutad õpilaste teadmiste kontrollimiseks tunnikontrolli tunni lõpus või väljapääsupiletit, siis see võib anda Sulle täitsa vale arusaamise sellest, mis “kinni” jäi, sest õpilased hakkavad unustama kohe, kui tund lõppeb.
Vaid see, mis on oma koha sisse võtnud pikaajalises mälus, saab vähendada koormust töömälule. Kui soovid, et õpilased tegeleksid keerukamate ülesannetega, tuleb vabastada töömälu niimoodi, et vajalikud teadmised-oskused on pikaajalisest mälust kergesti kättesaadavad. Selleks on oluline näiteks hea lugemis- (et teksti sisu mõista, on vaja, et õpilane loeb vabalt) või arvutamisoskus. Sama tähtis, kui baasoskuste omandatus, on ka taustateadmiste olemasolu. Et anda hinnangut mõnele ajaloolisele tegelasele, on vaja teada, milline oli tema kontekst.
Uuringud näitavad, et selleks, et õppesisu jääks “pea sisse kinni”, on vaja seda korrata vähemalt kolm kuni neli korda ja natuke erinevate nurkade alt. Muidugi mängib siin rolli veel asjaolusid, nt see, kuivõrd tähelepanelik oli õpilane õppimise ajal. Kusjuures mõned asjad peavad olema selged n.ö une pealt (nt korrutustabel), aga mõne meenutamine võib võtta ka veidi rohkem aega. Aga kindlasti ei saa eeldada, et kui olen tunnis mingi teema “läbi võtnud”, siis see on kohal olnud õpilastel selge ja saan edasi minna teemaga, mis ehitab eelmise peale. Ilmselt ei ole seda teadvustanud praegu kehtiva õppekava ja olemasolevate õpikute autorid, kes eeldavad õpitavast kiiret läbi kappamist.
Ühesõnaga, töömälu on vaja hoida parasjagu koormatuna, nii et anna uut materjali õpilaste mõnusate ampsudena ning lõimi oma tundidesse harjutamist ning meenutamist. Kui õpilane mõtleb millegi üle sügavalt järele, siis jääb see pikaajalisse mällu kõvemini kinni. Õpilased mäletavad seda, mille üle nad mõtlesid. On vaja, et õppija oleks täie tähelepanu ja fookusega õpitava juures. Tegeleda tuleb baasoskuste arendamise ning eelduslike teadmiste ja oskuste kinnistamisega. Sama kehtib ka õpetajate kohta – töömälu tuleb hoida puhtana sellest, mida saab hea ettevalmistusega ennetada.
2. printsiip: harjumused teevad õppimise kiiremaks
Saime juba teada, et kui töömälult mõne ülesande ära võtame, jääb ruumi üle millegi palju tuumakama jaoks. Näiteks, kui õpilane loeb soravalt, siis saab tema töömälu tegeleda teksti analüüsimisega. Samal põhjusel on harjumuste kujundamine õppimise juures kriitilise tähtsusega. Kui saame mõned igapäevased tegevused muuta nii “käe sees” olevaks, et nende peale ei pea mõtlema, teeb see nende sooritamise palju lihtsamaks ja annab võimaluse samal ajal teha midagi keerulisemat. Muide, isegi tahtejõud on piiratud ressurss. Ja seda on rohkem harjumuspäraste tegevuste juures.
Kas Sul tuleb ka vahel mõni väga hea mõte või lahendus pikalt vaevanud probleemile näiteks metsajooksu tehes, duši all, autoga sõites või hambaid pestes? Kas need samad tegevused on muutunud ajas palju lihtsamaks (nt hammaste pesu peale ei mõtle enam nii pingalt kui lapsepõlves või käigu vahetamine ei vaja enam täit tähelepanu)? Harjumuspäraseid asju tehes on töömälu vaba ja leiad vahel isegi ootamatult hea lahenduse või vahva idee, mis siiani mängis raskesti kättesaadavat.
Kui see mõte panna nüüd klassiruumi konteksti, siis rutiinne tegevus laseb ajul samal ajal palju keerukamaid mõtteid mõelda. Näiteks, kui loetud raamatu vastamine käib alati samal moel, siis ei pea õpilane mõtlema, KUIDAS seda teha, vaid tegeleb pigem sisuga ja tema kirjatükk tuleb asjalikum. Muidugi võib siinkohal tekkida õpetajal mõte, aga see on igav, kui teeme sama tegevust alati sama moodi. See ei ole aga nii, sest sisu on ju uus. Kui Sa õpetajana ei pea panema nii palju “auru” ülesande tehnilise poole seletamisesse, saab rohkem jõudu ja aega kulutada sisuga tegelemisesse. See hoiab kokku väärtuslikke tunniminuteid, õpetaja närve ning õpilase tahtejõudu ja töömälu (kõik see on defitsiitne kraam). Õpilane tegeleb pigem asja sisuga ega kuluta oma töömälu protseduuriliste küsimuste peale (nt kust saan vajalikud vahendid või mida üldse selle ülesande jaoks vaja on, kui pikk kirjatükk on piisavalt pikk ja kas ma ülepeakaela teen seda õigesti). Kui sama tegevust oma samamoodi varem juba mitu korda tehtud, on see sama tuttav kui hambapesu ning ägedad ideed saavad ligi tulla.
Aju tahab alati energiat kokku hoida ja otsib lihtsamaid lahendusi. Harjumused võimaldavad seda. Rutiinne tegevus võimaldab energiat panna keerulisema ülesande lahendamiseks. Üks uuring näitas, et 45% meie igapäevastest tegevustest on tegelikult automaatsed. See teeb elu lihtsamaks. Ka tunni planeerimist saab teha harjumuspäraseks (alati teha seda samal viisil), et ka tunni läbi viimine oleks lihtsam. Siis on õpetajal kergem “kohal” olla ja õpilasi ning nende vastuseid tähele panna (kirjutasin sellest siin).
Õpilastega on sama lugu. Me tahame, et nad teeksid lihtsaid asju kergelt ja kiiresti ning mõtleksid keeruliste asjade peale sügavalt ja tähelepanelikult. On ilmselge, et triviaalsed asjad nagu vihiku vormistamine, klassi sisenemine, materjalide jaotamine jne võiksid olla rutiinsed ja juurdunud harjumused. Kuid sama kehtib ka keerukamate ülesannete puhul, nt kuidas debateerida, kuidas teksti analüüsida, ja on võib-olla isegi olulisem. Mida me kõige sagedamini teeme, see ongi kõige kasulikum harjumuseks muuta: nt kuidas tähelepanelikult kuulata, klassis arutelude pidamine, paaris- või rühmatöö tegemine ning vastamisel käe tõstmine. (Selles raamatus, millest ma praegu kokkuvõtet teen, on nendest igaühest põhjalikumalt kirjutatud ka.) Nii et kasuta oma klassis rutiine, mis muutuvad harjumusteks. Õpilased käituvad siis nii, nagu nad peaksid käituma, ilma selle peale mõtlemata. Seega olulisema sisu jaoks jääb aju- ja ajaruumi rohkem üle. Harjumuste kujundamine võtab aega, kuid see on seda väärt. Paremaks muutub nii üldisem käitumine kui ka akadeemiline sooritus. See teeb paremaks ka õpilaste enesetunde, sest neil on teadmine, kuidas asju teha.
Üks näide mõnusast harjumusest tuleb koolist, kus lõunapausi ajal oli õpilastel võimalik avaldata tänu. Kui õpilased olid söönud, tõusis mõni püsti ja tänas õpetajat, sõpra, klassikaaslast või oma pereliiget. (Nägin seda ka selles Inglismaa koolis, millest alguses rääkisin.) Kõik soovisid avaldada tänu pea terve kooli ees. See tava lõi märkamise kultuuri. Sageli oli näha õpilasi üksteist ning õpetajaid aitamas ning aitäh ütlemas. Võib-olla tänamine muudab tänuväärse käitumise sagedasemaks. Selles koolis oli tähelepanelikkus ja hoolivus saanud harjumuseks. Ja see harjumus omakorda paneb selle kooli õpilasi nägema ja märkama head enda ümber ning see teeb õnnelikuks. See, millele suuname oma õppijate tähelepanu, muutub isetäituvaks ennustuseks. (Veetsin ülal mainitud koolis, kus sama tava kasutuses oli, liiga lühikest aega, et oleksin sama mõju märganud.)
3. printsiip: millele õpilane tähelepanu pöörab, seda ta õpib
Mõni õpilane õpib kiiremini kui teine ja oluline osa sellest, kui nobedasti õppimine käib, on see, kui hästi oskab õpilane keskenduda pikema ajaperioodi jooksul. Uuringud näitavad, et õppimise edukuse määrab selektiivne tähelepanu ehk võime mitte märgata segajaid ja fokusseerida olulisele. Tähelepanu treenimise harjutused võivad koolis väga kasulikud olla. Ja harjumused, mis aitavad tähelepanu hoida ja toetada õpilasi, kel on keskenduda keeruline, on kasulikud igale õpilasele. Tähelepanule tähelepanu pööramine võib olla üks olulisemaid asju, mida õpetaja teeb.
See on alati olnud tähtis, kuid vajab veel rohkem hoolt kui varem, sest tänapäevane tehnoloogia suudab tähelepanu õgvendada veel paremini kui vanemad tehnoloogiad. 1960ndatel väideti, et televisioon kahjustab õpilaste võimet keskenduda, aga telekat ei kanna me endaga ju igal pool kaasas. Televiisori kaudu ei suhtle noored omavahel ega hiili salaja selle ette (ka koolitunni ajal). Tolleaegsetel noortel ei olnud harjumust telekat näppida iga natukese aja tagant. Tänapäevastel noortel ja täiskasvanutel on vähe riideid, millel poleks taskuid, kuhu telefoni panna. Telefonid on alati käepärast. Vaikselt on kasvanud tehnoloogia kättesaadavus kuni sinnamaani, et see mõjutab igaühe tähelepanelikkust päris põhjalikult. Kui õpetajale on õpilaste tähelepanu olnud alati oluline, siis nüüd on see täiesti kriitiliseks küsimuseks muutunud. Me ei tegele ainult õpilase suutlikkusega keskenduda, vaid võitleme tehnoloogiaga, mis vähendab kõigil seda ülimalt vajalikku võimet pea kogu aeg. See on üks viimase aja suurimaid muutusi haridusmaastikul. Mina kirjutasin sellest natuke siin.
Tänapäeva maailmas on edukad need, kes suudavad hoida oma tähelepanu ja keskenduda keerukale tööle pikemat aega. Samas elame me ühiskonnas, kus tegeleme pidevalt mitme asjaga korraga ja oleme justkui pool-keskendunud kogu aeg. See, mis meid segab, on “tähelepanu jääk” (attention residue). Kui lülitud ümber ühelt tegevuselt teisele, jääb Sinu mõtlemine osaliselt tegelema eelmise ülesandega. Kui teed korraks blogipostituse kirjutamisel pausi, et e-kirju kontrollida, ja jätkad pärast kirjutamist, mõlguvad e-kirjad osaliselt mõttes edasi isegi, kui Sa sellest ise aru ei saa. Blogipostitus saab sellevõrra kehvem. Uute asjade õppimise juures on see veel eriti häiriv, kuid tegelikult töötame pidevalt keskkondades, mille taustal on midagi natuke segavat. Näiteks keskmine üliõpilane, kes on õppimises edukas ja motiveeritud, vahetab iga 19 sekundi tagant oma arvutis lahti olevat akent.
Lisaks sellele omab siin rolli ka meie aju neuroplatsilisus, mis tähendab, et aju muutub vastavalt sellele, kuidas me seda kasutame. Ja tänapäeva noored pruugivad oma halle rakukesi nii, et vahetavad pidevalt käsil olevat ülesannet. Täiskasvanu teeb seda iga kahe ja poole minuti tagant ja noored ilmselt veel rohkem. Tulemus on see, et oleme pidevalt rohkem hajevil, kui peaksime olema, ning suudame üha vähem fookust hoida. Meie ajud ootavadki järjest rohkem segajaid ning ärrituvad, kui uudsusest rahuldust ei saa.
Koolis tuleb sellise arengu vastu võidelda, et õpilased suudaksid fookust pikemalt hoida. Õpetajad peavad seda prioritiseerima ning muutma keskendumise harjumuseks. Kool on üks vähestest keskkondadest, mis saab pakkuda noortele ruumi, mis on vaba pidevatest segajatest, digitaalsest ülestimuleerimisest ning sagedasest ümberlülitumisest. Tehnoloogia kasutamine koolis on kohati kindlasti õigustatud, kuid hea on ka sellest pikemalt puhata. Kui pakume õpilastele parajat kogust ekraani- ja segajatevaba aega, on see parim kingitus, mida saame noortele anda.
Raamat, millest ma seda kokkuvõtet kirjutan, pakub mitu erinevat tehnikat, kuidas toetada tähelepanu hoidmist ja keskendumist. Nendest, kui jõuan, kirjutan edaspidi.
4. printsiip: motivatsioon on sotsiaalne
Inimlooma õppimist mõjutab päris palju ka evolutsioon. Meil on individuaalselt omadused, mis on olnud vajalikud ellu jäämiseks (nt suur aju, vastanduvad pöidlad, püstine kõnnak), aga samas on inimese arengus olulist rolli mänginud ka see, et elus püsimiseks vajasime gruppi enda ümber. Ellu jäid need grupiliikmed, kes panustasid rühma tugevusse, kvaliteetsesse kommunikatsiooni ja ülesannete jagamisse. Termin “prosotsiaalne” (prosocial) kirjeldab looma, kes individuaalselt käitub viisil, mis on kasulik suuremale grupile. Termin “eusotsiaalne” (eusocial) käib nende liikide kohta, kes koordineerivad koostööd ja ohverdavad end grupi hüvanguks veel rohkem. Ainult inimesed võivad ohverdada oma elu rühma hüvanguks, kasvatada üksteise järglasi ja hoolitseda vanurite eest.
Inimese evolutsioon on muutnud meie aju väga sotsiaalseks. Isegi silma areng on sellest mõjutatud. Me oleme ainus primaat, kellel on silma valgekest (sklera) ehk valge osa vikerkesta ümber. Teistel primaatidel on see osa tume. Teadlased arvavad, et see tuleb sellest, et saaks jälgida, mida kaaslased parasjagu vaatavad ja mõtlevad. Meie sotsiaalsus paistab välja ka sellest, kuidas otsuseid teeme. Ühiselu reeglid (social norms) juhivad meie käitumist. Seetõttu on ka motivatsiooni mõistlik toetada üheskoos. Selleks peab muutma, mida õpilased näevad kui normaalset ja sobivat. Mingid reeglid on igas klassis. Need võivad tekkida ka iseenesest ilma õpetaja teadliku sekkumiseta. Siis kujunevad normid selle järgi, millel õpetaja laseb või lase juhtuda.
Klassiruum on kultuurikeskkond, mis mõjutab selle sees olevate inimeste tegusid ja uskumusi. Me peame looma positiivsed ja prosotsiaalsed normid, mis väärtustavad õpilase tööd ning julgustavad õpilasi pingutama. Siin on ka protseduurid ja rutiinid abiks, sest need kujundavad klassi reegleid. Parimad õpetajad kasutavad neid, et mitte oodata, millal keegi ebakohaselt käitub ja siis sellele reageerida, vaid ennetada mittesobivat käitumist. Samas raamatus, millest siin kokkuvõtet teen, on erinevaid tehnikaid, mis aitavad seda teha. Mina kirjutasin sellest natuke siin.
Reeglite tugevust mõjutab see, kui tugevalt igaüks tunneb end selle grupi liikmena ja kui tugevalt samastume nende inimestega, kes neid norme kannavad. Meid motiveerib kuulumine. Õpilase kuuluvustunne ei ole sama, mis tema suhe õpetajaga. Kaaslaste tunnustus võib õpilasi panna käituma viisil, mis mõne arvates võib juhtuda ainult õpetaja juhendamisel. Tegelikult on õpilaste jaoks suhted kaaslastega vähemalt sama olulised.
5. printsiip: väga hea õpetamine on suhte loomine
Suur osa õpetajaid usub, et enne õpetama hakkamist tuleb õpilastega hea suhe luua. Ka mina olen sellest kirjutanud nii siin. Eeldatakse, et õpilased ei saa õppida kelleltki, kes neist ei hooli. Muidugi peavad õpilased teadma, et hoolime neist ja suhted on väga tähtsad, kuid arusaamine, et hea suhe peab olemas olema, et saaks õppida, on ebatäpne, sest väga hea õpetamine ongi kõige efektiivsem viis näitamaks, et hoolime õpilasest, ja suhte loomiseks.
Kõigepealt oleme me oma õpilaste jaoks õpetajad ja see roll loob ka unikaalse suhte, mis on ehitatud usaldusele. Seda loob kõige kindlamalt keskkond, mis on rahulik, turvaline ja kus täiskasvanutele võib loota. Usalduse loob käitumise ennustatavus. Tugeva suhte saab luua inimene, kes usaldusväärne, humaanne ja järjekindel. Need samad omadused peavad olema igaühel selles klassiruumis. Õpilane ei usalda õpetajat, kes laseb tema klassikaaslasel nõmedalt käituda või kes ei väärtusta õpilaste aega ning sisustab tunni tegevustega, mis tunduvad õpilastele mõttetud. Usaldus on justkui tasu õpetaja kompetentsuse ja järjekindluse eest.
Tulemuslik õpetamine on hea suhte eeldus ja tagajärg. Õpetaja saab näidata hoolimist igast õpilasest sellega, et kasutab nende aega mõistlikult, ja seda tehes on ise soe ja julgustav. Õpetaja ei pea õpilastega vahetunnis oma lemmik toitudest jutustama – see on tore, aga pole ilmtingimata vajalik. See võib viia tähelepanu kõrvale peamisest, st heast õpetamisest, mis on kõige olulisem tööriist hea suhte ehitamisel. Õpetaja, kes jälgib oma õpilasi hoolega, kes märkab ja reageerib tõhusalt, kui õpilane on hädas, ja aitab neil mõista, mida on vaja teha, et õnnestuda, ehitab tugevat suhet. Õpetaja, kes läheb närvi ja ütleb õpilasele, et leidku ise lahendus, ei ole sellel teel. Ka see õpetaja, kes soojalt tervitab iga õpilast klassi uksel, aga sisustab tunni sisutühjade tegevustega, ei õnnestu tugeva suhte loomisel. Õpetaja, kes suunab õpilasi pingutama, aitab õpilastel teha kirjatükke, mille üle nad tõeliselt uhked on, kes ei karju õpilaste peale, et töö saaks tehtud, ja kes õpetab hästi, kujundab õpilase huvi oma aine vastu ning loob tugeva suhte oma õpilastega.
Vahel soovitatakse õpetajatel teha tunnis naljakaid asju, jutustada õpilastega koolivälistel teemadel või jagada inspireerivaid lugusid oma elust. Nende tegevuste juures on oht, et see viib tähelepanu kõrvale olulisematelt asjadelt. Näiteks minu põhikooliaegne muusikaõpetaja läks alati “käima”, kui keegi küsis tunnis mõne isikliku küsimuse ja me saime jälle ühe tunni rõõmsalt veeta ilma muusikat õppimata. Mõne õpilase jaoks on oluline rääkida ka muudest asjadest, kuid õppimisega seotud teemad on veel olulisemad. Oled õpetaja mitte meelelahutaja. Olulisem on valmistuda väga hästi õpetama ühes soojuse, humaansuse, tähelepanu ja julgustusega. Õpetaja näitab oma hoolimist sellega, et õpetab hästi.
Küsimus on siin selles, kuhu oma energia panna. Mõni õpilane tahab vestelda isiklikest asjadest, aga suur osa ei vaja seda. Õpilased ootavad, et õpetaksid neid hoole ja armastusega. Kui püüame olla mingis muus rollis (nt mentor, usaldusisik), võib see juhtida tähelepanu kõrvale kõige olulisemalt – õpetamiselt.
Esimesel koolipäeval peaks õpetaja naeratama, õpilasi tervitama ja nende aega hästi kasutama. Alusta sellest, et õpid nende nimed ära. Võib-olla oled sellega juba algust teinud ja saad õpilasi üllatada sellega, et tead nende nimesid ja nende õiget hääldust. Sellised pisikesed inimlikud hetked on võimsad, aga lisaks peab tulema õpilaste jaoks ka kindlus, et see õpetaja suudab teda aidata ka siis, kui tal on varem raske olnud. Õpilased ootavad, et võtad nende õpetamist tõsiselt ja et Sa saad oma tööga hakkama. Õpilaste austus kaob, kui õpetaja ei suuda klassi juhtida.
Näita oma õpilastele, et nad meeldivad Sulle, aga see ei tähenda, et te olete sõbrad. Oluline osa noorte toetamisest on ka neile piiride seadmine ning nende sundimine rohkem pingutama. Sa võiksid olla nii soe, kui suudad, aga ka nõudlik, kui vaja. Kui Sa suudad luua keskkonna, kus õpilased teevad seda, mida nad peavad tegema, pingutavad ning kohtlevad õpetajat ja kaaslasi lugupidamisega, on palju lihtsam olla positiivne, soe ja julgustav.
Koolis on kahte sorti suhteid. Lisa-suhe (eesti keeles kõlab kahtlaselt, aga inglise keeles on see supplementary relationship), mis tähendab, et mõne õpilasega on kontakt ka väljaspool klassiruumi, ja tuum-suhe (core relaionship), mis positiivne vastastikku lugupidav suhe klassiruumis, mis aitab õpilastel õppida tänu õpetaja soojusele ja humaansusele. Vahel mängib õpetaja mõne õpilase elus muud väga olulist rolli, kuid oleks vale arvata, et selline lisa-suhe on vajalik selleks, et olla hea õpetaja. Selleks on hoopis vaja tuum-suhet ja muu rolli võtmine võib ootamatult segama hakata. Tuum-suhe peaks olema selline, et õpilased tunnevad end turvaliselt, edukana ja märgatuna. See tähendab, et õpetaja näeb igaüht individuaalselt, on piisavalt kompetentne, et tagada nende edasi jõudmine, ja loob keskkonna, kus õpilased ei pea ülearu muretsema.
Turvaline on märksõna, mida on suhetest rääkides lihtne kõrvale jätta. Õpilane peab tundma, et teda ei narrita ega kiusata, vaid austatakse ning hinnatakse. Õpilane peab julgema õppimisel riske võtta ilma, et kardaks teiste – nii õpetaja kui ka kaaslaste – halvakspanu. Õpilasi mõjutab väga nende kuuluvustunne oma kaaslaste seas. Kui Sina õpetajana naeratad pärast seda, kui õpilane vastas, ja tunnustad teda, aga samas kaaslased pööritavad silmi, siis see ei aita teievahelise hea suhte ehitamisele kaasa. Hea suhtle loomine tähendab seda, et õpetaja kasutab talle antud võimu, et luua keskkond, kus iga õpilane tunneb end turvaliselt ja toetatuna terve klassikollektiivi poolt. Sul ei tule juhtida ainult enda käitumist selleks, et õpilastel hästi läheks. Sinu edukus sõltub sellest, kui tõhus oled kõikide õpetaja ülesannete täitmisel. Kui teed oma tööd hästi, märkavad õpilased, kuidas nad liiguvad edasi, ja nad õpivad Sind usaldama ja hindama.
Õpilane tunneb end märgatuna, kui Sa ei aja teda teistega segamini, tead tema nime ja seda, kuidas seda hääldada. Kasuta tema nime nii palju, kui vähegi võimalik. Küsi vahel, kui ta teistest varem klassi jõuab, kuidas tal läheb. Küsi teda vastama ja küsi talt tagasisidet. Sellega näitad, et see õpilane on Sulle tähtis ja Sa hoolid temast. Ja nii iga õpilasega. Vahel panevad õpetajad õpilaste nimesid või huvisid ülesannete sisse. Kui see Sulle meeldib, lase käia. Kuid veel olulisem on tunda iga õpilast kui õppijat. Anna igaühele individuaalset tagasisidet näidates, et tunned teda hästi. Seda ootab iga noor inimene kõige rohkem.
Niisiis, esimene samm suhte loomisel on sellise klassiruumi kujundamine, kus järgitakse kokkuleppeid ja protseduure, mis teevad igapäevase õppimise lihtsamaks. Kui ka õpilastel on väga selge mõttemudel selle kohta, kuidas käib õppimine, on ka neil seda lihtsam teha. Õpilane vajab keskkonda, kus teda ei narrita. Noored vajavad täiskasvanuid, kes suudavad sellise keskkonna luua. Klassis, kus järgitakse kokkuleppeid, saad Sina õpetajana pöörata tähelepanu igale õppijale.
Ka tunni ettevalmistamine on suhete seisukohast oluline. Hästi läbi mõeldud ja ellu viidud tund näitab õpilastele, et hoolid neist ja pead õppimist kõige olulisemaks. Õpilastele meeldivad tunnid, kus nad on sisukatesse tegevustesse haaratud. See on kindlasti mõnusam kui tund, kus läheb aega ebavajalike asjade peale. Pealegi, kui tead hästi, mida tunnis teed, jääb Sulle rohkem “ajuruumi”, et reageerida õpilaste edusammudele. Oled rohkem kohal.
Järgmine peatükk selles raamatus räägibki tunni ette valmistamisest. Selle kokkuvõte on siin.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar