On tore näha, et ajakirjanduses on tekkinud elav arutelu hindamise teemal. Me oleme sellega kõik nii harjunud, et tajugi, et see pole möödapääsmatu. Kasvasime üles neljade-viite ning “koolipoisi kolmega” ning nendest ilma jäämine võib tunduda hirmutav. Kas siis õpilased enam ei õpigi, kui hindeid ei panda? Aga kas õpetajad siis enam ei õpetagi, kui keegi keskmist hinnet ei vaata?
Tuletan meelde, et viiepalline hindamisüsteem on pärit tsaariajast (loe minu blogipostitusest lähemalt) ning maailmas on haridussüsteeme, mis sellist korda kasutavad, väga vähe. Ega tegelikult ei olegi oluline, mida teised teevad. Kõige tähtsam on mõelda sellele, kuidas see, mida koolides igapäevaselt teeme, ka päriselt toetab õppija õppimist.
Teaduspõhine arusaam hindamisest toob välja, et hinded ei ole hindamise sünonüüm. Hindamine on palju laiem protsess – see on süstemaatiline teabe kogumine õppija arengu kohta, mille eesmärk on õppimist suunata ja toetada. Hinne on selle protsessi vaid üks võimalik, väga kitsas väljendusvorm. Ma ütleksin, et see on lausa mõttetu väljendusvorm. 5-pallisest hindamisest loobumine on samm õiges suunas, aga vabalt võiks minna veel kaugemale ja numbrites, tähtedes või sümbolites hindamisest täiesti loobuda.
Hinne ei ütle õppijale seda, mida ta tegelikult vajab
Number „3“ või „4“ ei ütle õppijale mida ta juba hästi oskab, milles tal on lüngad, mida ta peaks järgmisena harjutama või kuidas edasi liikuda, aga just see on kõige olulisem info, mida iga õppija päriselt vajab.
Hinne on üldistus. Mida üldisem on kategooria, seda vähem sisulist infot see kannab. Õpilane võib lugeda hindest välja hoopis hinnangu iseendale („ma pole matemaatikas andekas“), mitte infot oma oskuste hetkeseisu kohta. Teadusuuringud näitavad, et õppimist toetab eelkõige spetsiifiline, arengule suunatud tagasiside, mitte kokkuvõttev number (loe minu näiteid siit)
Hinded suunavad fookuse valesse kohta
Kui hindamine rõhutab sooritust (tuubin kontrolltööks pähe) ja võrdlust (kes on parem?), siis kujuneb õppimise keskmesse mitte õpitu mõistmine, vaid tulemuse saavutamine. Hinnete kasutamine soodustab välist motivatsiooni („õpin hinde nimel“), suurendab sooritusele orienteeritust, vähendab autonoomset motivatsiooni (loe lisaks seda blogipostitust) ning mõjutab eriti negatiivselt vähema enesekindlusega õpilasi.
Kui õppimine muutub võistluseks, hakkavad õpilased vältima riske, kartma eksimist, kasutama pinnapealseid õpistrateegiaid ja seostama tulemust oma „püsiva võimekusega“ (lfixed mindset). Kui õpilasel on jäävususkumus (“ma olengi selline”), siis on mõistlikum mitte eriti pingutada või hoopis ebaausaid võtteid kasutada (nt spikerdada), et oma mitte-oskamist varjata.
Hinded suurendavad ebavajalikku stressi
Isegi kui õpetaja ei rõhuta võrdlemist, loob hinnete olemasolu selle võimaluse. Õpilased võrdlevad paratamatult, kes sai „viie“, kes on „nõrgem“ ja kes kuulub „tarkade“ hulka. See mõjutab enesehinnangut – ma olen “viieline” või ma ei saa kunagi neljast kõrgemale. Ja hoopis teistpidi võib mõnes õpilased tekitada mitte “viie” saamine suurt piina, sest ta on neid alati saanud ja kui nüüd järsku tuli mingi teine hinne, siis on temaga midagi väga pahasti. Uuringud seostavad varajast hindamist suurema koolistressi, langenud akadeemilise enesehinnangu ning ärevuse ja psühhosomaatiliste sümptomitega.
Kui koolist saab koht, kus pidevalt mõõdetakse ja reastatakse, kannatab õppimise turvalisus – tekib ärevus, mis omakorda takistab sügavat õppimist.
Hinne kui kontrollivahend kahjustab vastutustunnet
Sageli kasutatakse hindeid ka käitumise juhtimiseks, kui hinde sees on hoopis mingid teised asjaolud, näiteks töö õigeaegne esitamine, pingutuse premeerimine või tagasiside käitumisele. Selline praktika devalveerib hinde tähendust, süvendab kontrollitud motivatsiooni ega toeta sisulist vastutuse kujunemist. Kui õpilane teeb tööd ainult hinde pärast, ei arene tal autonoomne õpimotivatsioon. Vastutustunne kujuneb siis, kui õppija mõistab tegevuse mõtet – mitte siis, kui teda hinnetega survestatakse.
Ja kui vahel ka öeldakse, et hindeid on vaja selleks, et aru saada väljastpoolt, kuidas õppimine läheb (nt vaadatakse mingi kogumi keskmist, et sellest mingeid järeldusi teha), siis just sellise kallutatuse (hinde sees on käitumine, hoolsus jm mitte selle õpitulemusega seotud asjaolud) pärast ei ole hinded adekvaatne “õppimise mõõtmise” vahend.
Mida teha siis, kui hindeid panna ei lubata?
Soovitan anda pigem edasiviivat tagasisidet, mis toob välja, mis on juba hästi ja mida peaks veel tegema, et tuleks veel paremini välja. Sisulisem on standardipõhine hindamine, kus tagasiside on konkreetsem ja täpsem. Igatahes oluline on, et hinne lähtuks konkreetsest õpitulemustest ja õpilase arengust, mitte ei sisaldaks käitumise, hoolsuse või koolimeeldivusega seotud elemente. Tore oleks, kui õppija saaks oma oskusi proovile panna korduvalt, hinnata ennast ja teisi ise ning tunda, et eksimine ja mitte veel oskamine on osa protsessist ja normaalne.
Oli juba ammu aeg loobuda 5-pallisest hindamisüsteemist, sest see on liialt lihtsustav ja segab tagasiside mõistmist (kui hinne ja tagasiside on kõrvuti, ei pane õpilane tagasisidet tähele). See pärsib kvaliteetset autonoomset motivatsiooni, suurendab ärevust ega anna õpilasele ega õpetajale infot edasi liikumiseks. Kui 5-pallisest hindamisest loobume, saame selle asemel teha midagi veel paremat – anda õpilasele sisulist tagasisidet, mis keskendub õppija arengule.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar