Pühendan selle loo Emili imelistele inimestele.
Mõned noored teavad juba varakult, et soovivad saada õpetajaks. Mõned teavad kindlalt, et ei soovi seda üldse. Ma ei mäleta enam, miks või mille järgi ma oma valiku tegin, aga siin ma nüüd olen. Ma ei kujuta ette, et töötaksin mingis teises elusfääris. See on minu kirg ja kutsumus ning mul on vedanud sellega, et olen ümbritsetud samasugustest inimestest.
Mõned arvavad, et õpetajaks ei saada, vaid sünnitakse. Ei tea. Usun, et suurem osa “õpetajaoskustest” on õpitavad. Samas, kui vaatan ringi ning mõtlen oma erakordsete kolleegide peale, siis tekib tunne, et mõni on küll kohe loodud selle töö jaoks.
Koolis töötamine nõuab eriti suurt usku igaühte. Õpetaja on päevast päeva koos väikeste inimestega, kes ei oska veel õigesti käituda ja õigeid asju õige kohapeal öelda. Laps või noor võib teha väga ootamatuid asju väga erinevatel ajenditel. Õpetaja peab murdosa sekundi jooksul otsustama, kuidas ta reageerib. Samas tuleb jääda rahulikuks ja toetavaks absoluutselt igas olukorras. Hea õpetaja usub parimat igast väänikust. Vahel kortsutab kulmu, ohkab või teeb resoluutsemat häält, aga usk jääb alati alles. Koolis töötaval täiskasvanul ei teki kunagi rutiini, sest lapsed on erakordselt leidlikud, kuid alati tuleb jääda sõbralikuks ja rahulikuks. Imetlen iga õpetajat, kes pahandusse sattunud juntsule rahulikult seletab, mis valesti läks ja kuidas paremini saab.
Tõeline õpetaja ei ole lihtsalt aineõpetaja, vaid ta kasvatab tulevikuinimesi, kes teevad maailma paremaks. Õppeaine on tema jaoks vahend arendamaks õpilaste väärtuseid ja hoiakuid. Hea koolmeister võtab vastutuse selle eest, et väheneks kiusamine ja suureneks lugupidav käitumine üksteise vastu. Vahel õpetajad isegi ei teadvusta seda, kui palju nad lapsi kasvatavad. Juba oma eeskujuga kujundavad nad laste positiivseid käitumismustreid. Tõeliselt kihvtid õpetajad pingutavad selleks veel ekstra – õppekäigud, külalisesinejad, koostöö kolleegide ja vanematega, arenguvestlused jne. Kahjuks ei mahu need tegevused kõik tööaja sisse, vahel läheb uneaegagi.
Õpetajad peavad toime tulema iseenda ja teiste ootustega ning lõhega nende ootuste ja reaalsuse vahel. Koolidele on pandud väga suur vastutus. Tahaks nii väga, et töö saaks tehtud, kõik oleks korras ja probleeme poleks. Koolis seda küll kunagi ei juhtu. Koolitöötaja töö ei saa kunagi valmis. Kui üks mure hakkab lahenema, tuleb juba teine peale. Kogu aeg tahaks paremini ja kiiremini. Ja tegelikult teemegi oma tööd iga päev paremini, kuid areng on tihti nii aeglane, et ise selle sees olles edusamme ei märka. Õpetaja stressitaluvus peab olema tõesti kõrge. Iga päev toob palju planeerimatut, kuid neist hoolimata on iseendal ja teistel ootusi, mis tuleb sellegipoolest ära täita.
Iga kool peaks olema kogukonnakool. Ometi on igas kogukonnas väga erinevaid ootuseid oma haridusasutusele. Mõni vanem arvab, et hindeid peab panema, aga teine on sellele vastu. Mõni tahab, et iga päev käidaks õues mängimas, aga teine peab seda ohtlikuks. Üks tahab, et tegeldaks sotsiaalsete oskuste ja õpipädevusega, aga teine, et eksamitulemused oleksid head. On vanemaid, kes ootavad, et laps läheks iga päev rõõmuga kooli, aga teine, et saaks heasse ülikooli sisse. Tihti kooli ümber olevad inimesed ei adu, et kõiki soove täita ei saa. Need vahel välistavad üksteist. Samas elab palju lapsi sellistes kohtades, kus on ainult üks kool ja oma väärtuste ning põhimõtete järgi haridustemplit valida ei saa. Nii tuleb igal koolil ja vahel igal õpetajal teha endal valikud oma parema äranägemise järgi ning tegeleda sellega, et kõik ei ole ikka rahul. Pahameel on vahel vormistatud väga ebameeldivasse pakendisse, aga koolitöötaja peab jääma alati viisakaks ja professionaalseks.
Ka erinevad ajad esitavad erinevaid nõudmisi. Paar aastat tagasi saime kõik kiirkursuse digipedagoogikas. Kõik maailma koolide töötajad pidid järsku koge oma töö ümber planeerima. Häid lahendusi või vastuseid olulistele küsimustele polnud. Leiutasime käigu pealt. Õpetajatel endil oli samamoodi hirm määramatuse ees, kuid nad võtsid enda ülesandeks ka laste tuju kõrgel hoidmise ning harimise pandeemia kiuste. Tihti oli nii, et kui arstid olid ülekoormatud keha ravimisega, siis õpetajad tegelesid hingehaavadega. Mingil määral tegeleme siiamaani. Õpetajad näitasid taaskord ülikiiret kohanemist, vastupanuvõimet ja hoolimist igast õpilasest.
Polnud tervisekriis läbigi saanud, kui meie maailmanurgas puhkes sõda. Venekeelsed koolitöötajad olid mures, kuidas neisse suhtutakse. Mõnes koolis tekkis väga tõsine väärtuskonflikt. Emilis läks see periood väga rahulikult, sest meie õpetajad on teinud hoiakute kujundamisel ja kiusamise ennetamisel suurepärast tööd. Kuid see töö ei ole veel kaugeltki läbi.
Mis tulevik toob, ma ei tea. Mul on kahju näha, et Eesti koolidest on palju õpetajaid lahkumas. Nad ei jaksa enam toime tulla pidevalt suurenevate ja erinevate ootuste ja stressiga. Samas näen, et Eesti õpetajad on võimelised ja valmis õpetama täiesti nii, nagu üks 21. sajandi õpetaja õpetama peaks. Tihti takistavad teda tagurlikud või iganenud traditsioonid, juhtide või kolleegide toe puudumine või ajapuudus. Oleme rahapuudusel taandanud õpetaja ainetunni andjaks, kes viisaka töötasu saamiseks peab paljude klasside ees seisma, kus on liiga palju õpilasi. Hea koolmeister tunneb sellises olukorras, et talt oodatakse võimatut – igale õpilasele individuaalne lähenemine, aga selleks on lapsi klassis liiga palju ning aega liiga vähe. Need, kes hoolivad ja pingutavad, kipuvad läbi põlema.
Aga iga lapsevanem peaks hoidma oma laste õpetajat samamoodi, nagu ta hoiab oma lapsi. Meie võsukesed veedavad päris suure osa oma päevast koolis pedagoogide valvsa silma all ning õpetajad kujundavad märkimisväärselt noore inimese väärtusmaailma. Õpetajatel on väga suur vastutus – vastutus meie tuleviku eest. See pole lihtne ja nad ei saa seda teha üksi. Õpetajad on meie aja kangelased. Hoiame neid.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar