Archive for detsember 3rd, 2022

3. dets. 2022

Õpetajate kvalifikatsioonist ja ebaõiglusest

Minu lähemad kaasteelised teavad, et olen väga kirglik igasuguse mõõtmise teemal. Usun siiralt, et kõike on võimalik mõõta, lihtsalt peame kokku leppima meie jaoks usaldusväärsed ja piisava seletusjõuga indikaatorid. On asju, mida on ilgelt keeruline mõõta, nt armastust, headust, õiglust ning eriti koolitöötajate pädevust.

Selleks on välja mõeldud erinevaid indikaatoreid ja vahendeid. Näiteks üks levinumaid ja teaduslikult läbiuuritumaid on Danielson Framework, aga ka sellega suudetakse üüratu ressursikuluga vahet teha väga halbadel ja väga headel õpetajatel. Ei ole mõistlik lahendus. Eesti vabariigis on tehtud otsus, et head õpetajad on need, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse ning seda kontrollitakse selle mõttega, et kui õpetajal on vastav kvalifikatsioon, siis ta on hea õpetaja ja kui selles koolis on *piisav hulk* korras paberitega õpetajaid, siis järelikult antakse selles koolis head haridust.

Sinna, mis on hea haridus ja kuidas seda mõõta, ma praegu ei lähe. Ühel ilusal päeval võtan kindlasti selle kohta ka midagi arvata. Täna tahan hambusse võtta selle, mis puudutab piisavat hulka kvalifitseeritud õpetajaid ja riiklikku järelevalvet.

Hea lugeja ei pruugi olla kursis riikliku järelevalve loogikaga. Teen väikese sissejuhatuse. Nimelt, on seadus ette näinud, et erakoolile antakse tähtajaline tegevusluba ja kui selle tähtaeg hakkab lähenema, viiakse läbi järelevalve, et kontrollida, kas õppe- ja kasvatustöö on õiguspärane ja muu hulgas kontrollitakse ka koolitöötajate, kellele on esitatud riiklikud kvalifikatsiooninõuded, nõuetele vastavust. Õiendid on avalikud ja on leitavad siit. Järelevalvet tehakse ka muudel puhkudel, nt praegu on teema ka õpetajate eesti keele oskus. Ja vahel harva tehakse järelevalvet ka tõsise kaebuse laekumisel. Kuid järelevalvete peamine hulk on ikkagi erakoolide loapõhised järelevalved. Teisi on palju vähem. Munitsipaalkoolidele tehakse järelevalvet harva (v.a praegune kampaania venekeelsetes koolides), sest neil on tegevusluba juba ammu olemas. Kokkuvõte: erakooli kogu tegevus piltikult öeldes keldrist pööninguni tuulatakse iga kolme aasta tagant läbi. Protsess ise on õpetlik ja meeldiv. Ametnikud küsivad palju dokumente, annavad neile sisulist ja põhjalikku tagasisidet, tulevad kooli kohale, vaatlevad tunde, räägivad kõikide osapooltega, arutame koolielu kõik aspektid sisukalt läbi. See oli väsitav, aga ka väga kasulik. Vestlused olid meeldivad ja tagasiside, mis me saime toetav ja julgustav. Järelevalve ametlik ja pidulik lõplik dokument on õiend. Need on avalikud ja leitavad ülal lingitud lehel. Viimastel aastatel on järelevalve muutunud palju sisulisemaks (ei ole ainult see, kas paber vastab paberile) ja ka õiendid sisukamaks ning pikemaks. See on väga positiivne.

Eelmisel õppeaastal oli Emili koolis 2. kooliastme tegevusloaga seotud järelevalve. Saime suure hulga ettekirjutusi, aga suutsime ka kõik vead tähtajaks parandada. Ainus ettekirjutus, mis jäi üles, oli seotud õpetajate kvalifikatsiooniga (uueks tähtajaks saime 1.09.2023). Kuna see on avalik nagunii, siis panen siia osa dokumendist, mille ametlik pealkiri on “Ärakuulamine”.

HTM leiab, et olukorras, kus üle 28 protsendi koolis töötavate
õpetajate kvalifikatsioon ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele ning seejuures puudub
kaheksal õpetajal nii magistrikraad kui ka õpetajakutse, viitab, et koolis on õpetajate
kvalifikatsioonide küsimuses probleem. Tegemist ei ole olukorraga, kus koolist mittesõltuvatel
põhjustel ei ole ajutiselt ning lühiajaliselt võimalik täita ametikohta nõuetele vastava
kvalifikatsiooniga õpetajaga. Eeltoodust saab järeldada, et kool ei ole pikema aja vältel suutnud
nõudeid täita.
HTM on hinnanud kõiki faktilisi asjaolusid, muuhulgas õpetajate kvalifikatsioone, nende poolt
õpetatavaid aineid, ametikohtade koormust ja leiab, et kooli senisest tegevusest nähtub, et
pedagoogide, kelle kvalifikatsioon vastab nõuetele, osakaal pedagoogide koguarvust ei ole
piisav, et tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste
saavutamine. Asjaolu, et kool ei ole alates tegevuse alustamisest kuue aasta jooksul suutnud
leida õpetajaid, kelle kvalifikatsioon vastaks kehtestatud nõuetele, tekitab kahtlusi, kas ning
millise aja jooksul piisav arv nõuetele vastavaid õpetajaid leitakse. See näitab, et kool ei ole
varasematel aastatel teinud pingutusi olukorra muutmiseks ning toob kaasa vajaduse kontrollida
ettekirjutuse tegelikku täitmist pärast ettekirjutuste tähtaegade saabumist.
Eeltoodust tulenevalt kaalub HTM koolile uue tegevusloa väljastamist õppe korraldamiseks II
kooliastmes kehtivusega kuni 31.08.2025 erakooliseaduse § 5 lõigete 6 ja 7 alusel, et läbi viia
uus järelevalve ettekirjutuste täitmise kontrollimiseks. Olukorras, kus kool ei suutnud
tähtajalise tegevusloa alusel tegutsedes tagada piisavat arvu kvalifitseeritud õpetajaid, puudub
kindlus, et kool suudab nõude ka edaspidi täita, mistõttu peab HTM vajalikuks nõude täitmist
uuesti kontrollida. Tähtajatu tegevusloa saab väljastada, kui on tõendatud kooli suutlikkus
nõudeid täita.
Selgitame, et kuigi koolile kaalutakse II kooliastmes uue tähtajalise tegevusloa väljastamist,
plaanib HTM viia uue järelevalve läbi ka selles kooliastmes, et kontrollida tehtud ettekirjutuste
täitmist. Kui järelevalves peaks selguma, et ettekirjutused või tegevusloa kontrollieseme
nõuded ei ole täidetud, on HTMil õigus kaaluda ka vastava loa kehtetuks tunnistamist või
tähtaja lõppemisel uue loa väljastamisest keeldumist.

Sama(suguse) kirja on saanud samal ajal veel vähemalt paar Tallinna erakooli. Minu arvates on see hinnang kohutavalt ebaõiglane. Miks ma nii arvan?

Õpetajatest on üüratult suur puudus. Kõikides koolides, mille juhtidega viimasel ajal rääkinud olen, on mõni ametikoht täitmata. Isegi tunde jäetakse ära, sest pole kedagi (sõltumata tema kvalifikatsioonist!) klassi ette panna. (Loe veel head artiklit siin.) Juttu õpetajate suurest puudusest on viimasel ajal olnud väga palju. Mul on tunne, et ministeeriumis vaadatakse Excelit, kus numbrid justkui klapivad (meil on viimaste aastate jooksul rohkelt õpetajaid juurde tulnud). Millegi pärast ei vasta minu reaalsus sellele Excelile ja tundub, et ma pole ainus.

Üldine hariduse statistika, sh õpetajate kvalifikatsioone puudutav, tuleb Eesti Hariduse Infosüsteemist (EHIS) ja seda täidab kool. Infosüsteemi andmeid kontrollitakse pisteliselt seirete ja järelevalvete ajal. Üldiselt võib kooli EHISesse kirjutada mida iganes ja see välja ei tule, kui eraldi kontrollima ei hakata. Tean, et ühes munitsipaalkoolis uus töötaja hakkas kvalifikatsioonile vastavust kontrollima ja leidis mitu õpetajat, kelle andmed EHISes on valed ja töölepingud tuli ümber teha. Haridussilma andmed tulevad ka EHISest, nii et ei ole täiesti usaldusväärsed. Nii on seis ilmselt ka nende Excelitega, mida kabinettides kasutatakse.

Ministeerium heidab meile ette, et me pole kuue aasta jooksul suutnud leida kvalifitseeruvaid õpetajaid. Emili kool kasvab igal aastal ühe lennu võrra. Kui alustasime, oli meil kaks 1. klassi üldõpetuse õpetajat ja üks aineõpetaja (võin natuke eksida, sest mina ei olnud siis veel Emilis). Kas oleksime juba siis pidanud füüsika ja keemia õpetajaid otsima? Ja kui oleksime juhuslikult kvalifikatsiooniga õpetajad leidnud, oleksime pidanud tööle võtma? Mis nad oleks nende aastate jooksul Emilis teinud?

Millele toetudes leiab ministeerium, et “tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste saavutamine” on vajalik magistrikraad ja õpetajakutse? Minu kogemus ütleb, et selleks on vaja väga head suhet õpetaja ja õpilaste vahel, koostööd kooli ja kodu vahel, väga palju edasiviivat tagasisidet, järjekindlust õpilaste toetamisel ning väga-väga palju usku, et iga laps suudab õppida ja edeneda. Kas me oleme mõõtnud, kui paljudes koolides õpieesmärgid saavutatakse ja tulemused täidetakse? Kui palju seal on (päriselt) kvalifikatsiooniga õpetajaid ja kui suur on “õigete paberite” mõju õppe tulemuslikkusele? Tõesti, on tõenäoline, et õpetaja, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse, on parem õpetaja. Tal on tõenäoliselt rohkem tööriistu, et toetada erinevaid õppijaid. Kuid seda kõige baasilisemat – head suhet ja usku igasse õpilasesse – paber ei anna.

Olen korrakohaselt kuulutanud välja konkursid nendele ametikohtadele, kus on meil praegu õpetaja, kellel (veel!) ei ole kvalifikatsiooni. Kalendriaasta jooksul on Emilisee kandideerinud tööle 79 inimest. See on väga suur saavutus. Neist vajalikku õpetaja kvalifikatsiooni omas 13. Kõik, kes kandideerivad, ei tule erinevatel põhjustel tööle. Kust ma siis võtan need kvalifikatsiooniga õpetajad, kui kooli kasvamise tõttu on meil igal aastal vaja kümmekond uut töötajat? Ja me ei oota nagu magavad kassid, et hiir meile suhu jookseks, vaid teeme aktiivset kampaaniat ja otsekutseid kandideerima. Olen ilmselt kõik oma tuttavad õpetaja läbi kirjutanud. Ja mitte tuttavad ka. Headel õpetajatel on juba töökoht olemas ja isegi suure palgaga neid endale ei meelita. Õige ka. Suure südamega õpetaja ei taha jätta oma õpilasi lihtsalt selle pärast, et teine kool pakub natuke suuremat palka. Emili väärtuspakkumine meie õpetajatele ei ole loomulikult ainult töötasu, aga hea õpetaja ei vaheta nagunii kergekäeliselt töökohta. Ja kui võtan teisest koolist ära tubli kvalifikatsiooniga õpetaja, siis jäävad selle kooli õpilased, kes väärivad ka väga head haridust, temast ilma. Meil on üldse inimesi liiga vähe. Oleme ühendatud anumad.

Ma ei võta tööle inimest, kellel on küll õpetaja paberid, aga õpilastega normaalselt suhelda ei oska. Tolle sama järelevalve käigus sai väga kiita Emili kooli konkursside kord, kus oleme väga põhjalikult läbi mõelnud ja kirja pannud, millise inimese me tööle võtame. Kõige olulisemad on Emili kooli väärtused, suhtlemis- ja koostööoskused ning valmisolek õppida. Mul on kahju seda öelda, kuid suur osa õpetajakandidaatidest, kes praegu tööta on, ei vasta nendele ootustele või ei taha läbipõlemise tõttu klassi ees olla. Ja kui mul on valida, kas võtan tööle toreda õpetaja, kes ei oma veel õiged pabereid, aga teeb oma tööd hästi, või kvalifikatsiooninõutele vastava kandidaadi, kes karjub õpilaste peale, siis… Teate isegi. Õpetajat valides teeme Emilis mitu vestlust, vaatlused ja proovitunni(d). Me ei osta põrsast kotis ega luba seda ka kandidaadil teha. See võtab palju aega ja kvalifikatsioon ainult üks osa valemist.

Võtsime just tööle kolm (!) matemaatika õpetajat. Emili õppejuht Ann sai hakkama imega, et need ägedad inimesed leidis ja Emilisse tõi. Kaks neist on tudengid ja mul on tunne, et praegu kuskilt mujalt, kui ülikoolipingist, õpetajaid ei leiagi. Mul aga hing väriseb sees, sest üheksa kuu pärast vaadatakse meie õpetajate kvalifikatsiooni uuesti. Sellega ajaga ei ole neil mitte kuidagi võimalik magistrikraadi omandada. Nendel tublidel õpetajatel on mentorid ja oleme juurde palganud ka veel matemaatika ainedidaktiku. Lubame täiendkoolitusi ja õppepuhkust. Teeme kõik endast sõltuva, et nad oleksid pädevad õpetajad, aga üheksa kuuga 5-aastast ülikoolistuudiumi läbida ei saa. Mis teeme siis?

Luba anti tähtajaliselt ja kui selle aja möödudes ei ole me suutnud leida *piisavat* arvu kvalifitseeruvaid õpetajaid, siis ähvardatakse tegevusluba ära võtta. Kuidas see meid aitab? Kuidas see aitab meie õpilasi? Kas see, et nad peavad siis kooli vahetama, on nende jaoks hea? Kas see uus kool on siis parem? On mingi väga hea põhjus, mis nad praegu ei ole valinud selles teises koolis õppida. Meie õpetajad teevad väga head tööd. Õpilased ja lapsevanemad on rahul. Jälgime rohkem kui ükski teine kool Eestis, millised on meie õppetöö tulemused ja kuidas igal õpilasel läheb. 231 õpilasele, kes praegu Emilis õpivad, anname väga hea hariduse.

Kontrollitakse pea ainult erakoole. Munitsipaalkoole sama asja eest ei karistata. Munitsiplaal- ja riigikoolides käib palju rohkem õpilasi kui erakoolides. Miks neid samal teemal ei sanktsioneerita? Ma ei taha, et kedagi karistataks või kiusataks. Leian, et see on ebaõiglane, et loa ära võtmisega ähvardatakse ainult erakoole.

Ma saan aru, et ministeeriumi ülesanne on kontrollida, et Eesti koolides antakse väga head haridust. Ma sellega ei vaidle ja ainult kiidan takka. Iga vanem tahab, et tema laps käiks heas koolis, kus tal on hea olla ning antav haridus vastab ootustele. Ma mõistan ka, et kvalifikatsiooninõuded tulevad seadusest ja neid peab täitma ja neid peab kontrollima. Ma ei saa aru sellest, miks panna erakoolid võimatusse olukorda. Tunnen, et on väga ebaõiglane, et meile seatakse ootus, mille täitmine on väga keeruline või võimatu. Või kui ametnikud näevad, et on kuidagi siiski võimalik, siis palun andke nõu. Me oleme selles väljakutses koos. Kui teate mingit võimalust, kuidas nõudeid täita, siis palun aidake. Ärge ähvardage või karistage. See ei aita meie õpilasi, kelle pärast me tegelikult seda tööd teeme.

PS Eile õhtul sain suure au osaliseks, kui mind auhinnati Julge Harriga. See on Noored Kooli “Oscar” tublidele inimestele, kes kehastavad mõnd NK väärtust. Keegi hea inimene (ausõna, see ei olnud mina!) kirjutas mind nomineerides nii: “Maria on paistnud silma regulaarse julge avaliku reflekteerimisega (nagu ta ise seda nimetab) oma blogis, aadressiga https://mariakurisoo.com/ . Blogis arutleb Maria vahetult ja õpilasekeskselt olulistel õppimist ja õpetamist puudutavatel teemadel, tehes seda argumenteeritult ja konstruktiivseid ettepanekuid tehes. Marial võiks olla omaette püsirubriik Õpetajate Lehes – sellised arutlused võiksid olla iga õpetajate toa jututeemade aluseks.” Julge Harri kandidaate oli kokku kuus ja tegemist oli väärika seltskonnaga, kelle seas on au olla. Salajasel hääletusel NK kogukonna sees valiti mind laureaadiks. See on mulle väga suur au ja olen südamest tänulik. Sel aastal on olnud keeruline kirjutamiseks aega leida. Ainest on aga küll ja tagasiside on suureks innustuseks. Aitäh!