Olen nüüd kirjutanud kaks postitust õpimotivatsiooni teemal (selle tapmisest ja müütidest) ning nüüd kirjutan nendele järjeks veidi lähemalt, kuidas õpitahet turgutada. Lähtun endiselt isemääramisteooriast (Self Determination Theory) ja jõudumööda püüan viidata ka kasutatud allikatele. Isemääramisteooria sõnastab, et igal inimesel sõltumata tema taustast, omadustest ja kontekstist on kolm baasvajadust: autonoomia, kompetentsus ja seotus. Nende baasvajaduste (mitte)rahuldamise tulemusel kujuneb ka õpimotivatsioon koolis või tunnis.
Õpimotivatsioon tundub ja on oluline õppimise meeldimise ja tulemuslikkuse seisukohast. Koolid, kes valivad õpilasi, püüavad välja selekteerida kõige motiveeritumad õpilased. Õpetajad leiavad, et kui hinded on halvad, siis on puudulik õpimotivatsioon süüdi. See justkui oleks muutumatu ja paratamatu, aga ei ole.
Siinjuures on oluline meenutada, et õpimotivatsiooni ei saa olla palju või vähe. Motivatsioon on suhe mingisse tegevusse ja selle kvaliteet, mitte hulk, võib muutuda (vaata lähemalt siit). Kui räägime õpimotivatsioonist, siis võti on peamiselt õpetajate käes. Oma klassis, oma aine kontekstis on õpetaja see, kes kujundab õpilaste õpimotivatsiooni. Selleks on õpetajal väga palju tööriistu: isiklik eeskuju ja suhtumine oma ainesse, hääletoon ja sõnade valik, oma tähelepanu teadlik suunamine, õpilastega suhte kujundamine, õppemeetodite, viiside, võtete valik ning nende selgitamine, tagasiside viiside valik jne. Ma arvan, et paljud õpetajad teevad need otsused alateadlikult tuginedes sellele, kuidas neid kunagi õpetati ja mis näib toimivat.
Oluline on siin märgata seda, et ka kontrollitud motivatsioon töötab – asjad saavad tehtud (nt kui annad lapsele taskuraha muru niitmise eest, saab muru niidetud). Häda on siin aga selles, et kontrollitud motivatsioon ei püsi (raha peab alati uuesti maksma ja tõenäoliselt lapse “palgaootus” kasvab) ning on ebameeldiv (ilma raha maksmata ta muru ei niida, viivitab sellega, kuni saab, või teeb nii vähe ja nii kiiresti kui võimalik – kvaliteet kannatab). Kui see näide kooli konteksti üle kanda, siis kontrollitud motivatsiooniga õpilane (teeb, sest peab, et jama vältida või häid hindeid saada) vajab pidevalt uut kontrollitud motivatsiooni “süsti” ja/või teeb nii vähe kui võimalik. Kontrollitud motivatsiooni sees ei ole hea olla.
Seega, püüame liikuda selle suunas, et õpilased tajuvad pigem autonoomset motivatsiooni. See tähendab seda, et õpilane mõistab, et tehtav on talle kasulik, vajalik või aitab saavutada tema eesmärke, või tunneb, et tehtav on kooskõlas tema identiteedi, vajaduste või väärtustega. See juhtub, kui õpilase baasvajadused on rahuldatud. (Muide, sama kehtib ka õpetajate kohta, aga sellest kirjutan mõni teine kord.)
Kuidas toetada psühholoogilisi baasvajadusi?
Teadlased ei ole istunud käed rüpes ja on meie rõõmuks ning toeks seda küsimust põhjalikult uurinud. Kõigepealt natuke lähemalt sellest, mida need baasvajadused endast kujutavad.
Autonoomiat tajume siis, kui saame ise otsustada (ise määrata), mida ja kuidas teeme – kogen otsustusvabadust. Tunnen, et see, mis ma teen, on kooskõlas minu väärtuste ja eesmärkidega. Abiks on siin valikuvabadus (ma näen, mis valikud mul on, ja mõistan nende valikute tagajärgi) ning kui valikud on piiratud (nt liikluseeskiri ei luba mul tegutseda päris oma äranägemise järgi), siis selgitused, miks asjad on nii, nagu nad on. Autonoomiat ei toeta karistused, preemiad, survestamine, süü- või häbitunne. Karistused ja preemiad on eriti halvad, kui nende üle otsustamine on läbipaistmatu ja “subjektide” jaoks kontrollimatu.
Kompetentsust tunnen siis, kui näen, et olen oma tegevuses osav, tõhus, meisterlik – see asi tuleb mul hästi välja. Aitab see, kui saan oma oskusi ja võimeid laiendada ning õppida midagi juurde. Selle jaoks on vajalik pidev sisuline tagasiside ning tegevuste selge eesmärgistatus ja struktuur (miks ma seda teen? mida minult oodatakse? kuidas ma seda teen? kuidas hea tulemus välja näeb?). Kompetentsustunnet pärsivad negatiivne tagasiside (kritiseeritakse omadusi, mille üle pole kontrolli; tagasiside on pinnapealne ja sisutu), liiga rasked või kerged ülesanded ning kaos (ma ei tea, mida, miks ja kuidas ma peaks tegema).
Seotust tunneme siis, kui kogeme, et meist hoolitakse ning meid toetatakse. Igaühel on vaja tunda, et ta on teiste jaoks oluline, tema mõtted ja tunded on väärtuslikud ning aktsepteeritud. Seotustunnet toetavad soe suhtlus ning empaatiline suhtumine probleemidesse ning väljakutsetesse. Seotust pärsivad ükskõiksus, külmus, hoolimatus (“Vaata ise, kuidas saad. See pole minu mure”).
Kui õpilase psühholoogilised baasvajadused on rahuldatud, siis ta saab aru, miks ta midagi teha võiks, ning ta saavutab paremaid tulemusi koolis sealjuures end paremini tundes.
Kuidas luua keskkond, kus õpilased tegutsevad autonoomse motivatsiooni ajel?
Teadlased uurisid, millised on kõige mõjusamad tegevused ja leidsid, et kõige mõjusamad on järgmised (rohelised on psühholoogilisi baasvajadusi toetavad tegevused ja kollased pärssivad):
Allikas: Frederick, C. M., Ahmadi, A., Noetel, M., Parker, P., & Ntoumanis, N. (2022). A Classification System for Teachers’ Motivational Behaviours Recommended in Self-Determination Theory Interventions. Journal of
Educational Psychology, (). https://doi.org/10.31234/osf.io/4vrym, p 39.
Selles artiklis on kokku 57 õpetaja tegevust, mis on jaotatud kolme baasvajaduse vahel ning hinnatud, kas ta on baasvajadust pärssiv või toetav. Soovitan sealt pilguga üle lasta ja hinnata oma igapäevast tegevust – kuhu kategooriasse Sinu lemmik motiveerimistegevused langevad? Tõenäoliselt ei ole Sa selles üdini järjekindel, vaid vahel teed üht ja vahel teist. See on mõistetav. Kui soovid õpilaste baasvajadusi toetada ja lasta neil rohkem autonoomse motivatsiooni ajel tegutseda, siis püüa pidevalt natuke suurendada enda klassiruumis tegevusi, mis toetavad baasvajaduste rahuldamist. Üleöö see ei juhtu, aga kui teadlikult järjekindel olla, ei ole seal midagi üle mõistuse keerulist.
Üks märkamine veel – võib-olla mõtled, et mis nendes tegevustes, mis on märgitud kui psühholoogilisi baasvajadusi pärssivad, nii hirmsat on, kui mul suhe õpilastega on hea. Kui suhe on hea, võin vahel kellegi üle nalja teha või konkreetselt öelda, et nüüd peab ja ei mingit vastuvaidlemist? Kui Sul on õpilastega hea suhe (juhin tähelepanu ka tõigale, et Sulle tundub nii – kas ka õpilastele? igale õpilasele?), siis on see tore ja usun, et õpilased tunnevad end Sinu klassis hästi ja toimetavad enamasti autonoomse motivatsiooni mõjul (seotusvajadus on rahuldatud). Kui kasutad nüüd mõnd võtet, mis pärsib mõnd psühholoogilist baasvajadust (nt teed väikse sarkastilise nalja kellegi kulul), kasutad Sa seda krediiti, mille nimel oled pingutanud. Pärssiv on see ikkagi, aga mõju on võib-olla vähem märgatav, sest õpilaste baasvajaduste rahuldatuse “tass” on rohkem täis.
Seega, kui soovid liikuda suurema autonoomse motivatsiooni suunas, hakka otsast pihta. Vali mõni tegevus, mida hakkad oma klassis edaspidi rohkem tegema (või midagi, mida teed vähem). Kui üks harjumus on kujunenud, võta järgmine. Eriti mõnus on, kui leiad endale õpipaarilise, kellega oma teekonda jagada ja koos reflekteerida. Märka muutust – õpipaarilise või mentori abiga – ja tunnusta end ka pisikeste edusammude eest. Pane tähele, et selles viimases lõigus on esindatud SINU kõiki psühholoogilisi baasvajadusi toetavad tegevused 😉
mariakurisoo 