mariakurisoo

Mul on olnud põnev kevad. Olen kaasa elanud Emili kooli esimese lennu lõpetamisele ja edasiste valikute tegemisele ning püüdnud TORGi vastuvõtukarussellil püsida. Jagan nüüd teiega esimest vahekokkuvõtet ning mõtteid selles osas, kuidas seda protsessi võiks edaspidi sujuvamaks ja valutumaks teha.

Kuni üle-eelmise õppeaastani toimus gümnaasiumisse (ehk 10. klassi) vastuvõtt enamasti aprilli vaheajal (testid, vestlused ja muu väga ajamahukas tegevus) ja mai lõpuks ehk eksamite toimumise ajaks oli gümnaasiumitesse jaotus üldiselt selge, siis lõppev õppeaasta oli erinev selle poolest, et esimest korda toimusid 10. klassi vastuvõtu tegevuse pärast eksameid, st mai teises pooles. Põhikooli lõpueksamite tulemused tulid 16. maiks ning siis läks lahti vastuvõtutrall. Kuna peale suruvad 12. klassi lõpetamise tegevused ja kunagi tahaks puhkusele minna ka, siis koolid ei taha sisseastumist pikale venitada. Ega õpilased taha ka tulemusi kaua oodata. See tähendab seda, et maikuu on olnud pöörane.

TORGi tehti 2166 sisseastumisavaldust. Kohti 10. klassi on 126. See tähendab, et ühele kohale kandideeris 17 õpilast. Kõiki neid kandidaate tuli “menetleda”, nt dokumendid vastu võtta, kontrollida ja ebakohtadega tegeleda, e-kirju vahetada küsimuste osas, tunnistustelt hindeid lugeda ja eksamitulemused pingeritta seada (need kusjuures muutusid, aga sellest allpool), vestluse kutsed saata, vestelda, tulemusi jagada, koolikutsed välja saata ja nii edasi. Arvestades seda, et üle 2000 meie kandidaatidest nagunii TORGi ei tule (ei saa sisse või ei tahagi tegelikult tulla), on selle juures tunne, et see on suur tühi töö. Õpilase vaatest muidugi ei ole. Tal on õigus – ja peabki olema! – kandideerida erinevatesse koolidesse, nendega tutvust teha ning siis langetada kaalutletud otsus.

Me seadsime TORGis vastuvõtu eesmärkideks, et protsess oleks võimalikult lihtne ja selge iga õpilase jaoks, me valiksime välja õpilased, kes suudavad gümnaasiumi õppekava läbida ning kõige paremini sobivad TORGi. Need eesmärgid on natuke omavahel vastuolus, sest rohkem kui 2000 õpilasest nende, kes suudavad gümnaasiumi läbida ning kellele sobib TORG, välja valida ei ole päris lihtne protsess. Uurisime põhjalikul eelmiste aastate vastuvõttu ning tegime oma vastuvõtu korra just nii lihtsa või keerulise, et neid eesmärke saavutada.

Esimene kriteerium keerles ümber 9. klassi kokkuvõtvate hinnete (perioodi, veerandi, trimestri või poolaasta hinded), sest varasemate aastate analüüs näitab, et need ennustavad kõige paremini hakkamasaamist gümnaasiumis – tõenäoliselt näitavad kõige paremini, kuivõrd on õpilane suuteline igapäevase õppimisega reel püsima ning kui head on õpioskused ja -harjumused. Eesmärk oli üllas, aga päris elu näitas, et see tähendas väga palju lisatööd (tunnistused jõudsid meieni pdf-ide või piltidena ning hinded tuli teisendada erinevatest huvitavatest hindamissüsteemidest 5-palli süsteemi, et oleksid võrreldavad) ja kõik, mida teeb inimese aju ja näpud, on ka veaohtlik.

Teine vastuvõtukriteerium lähtus põhikooli lõpueksamite tulemustest. Need on omavahel paremini võrreldavad ning objektiivsemad kui hinded. Arvestasime kõiki kolme eksamit, matemaatika tulemusi kahekordselt. Miks nii? Eesti keeles saavad õpilased valida eesti keel emakeelena või eesti keel teise keelena eksami. Nende keskmised tulemused on väga erinevad (eesti keel teise keelena eksamitulemused on meie kooli sisseastujatel tavaliselt kõrgemad kui eesti keel emakeelena eksami tegijatel, aga üleriiklikult on hoopis vastupidi; vaata siit). Kolmanda, valikeksami, hindamine on ainete lõikes üsna erinev (nt inglise keele eksami tulemused on ülikõrged, aga teistes ainetes palju madalamad). Matemaatika eksam on kõigile ühesugune, kõige õiglasem ja seega peaks omama suuremat kaalu, et mitte panna õpilaskandidaate ebavõrdsesse seisu või vähendada erinevate eksamite iseärasustest tulevaid riske. Aga ka lõpueksamite tulemused ei jõua meieni kuidagi automaatselt – tuleb küsida õpilastelt tunnistus ja tulemused tabelisse toksida.

[Mõned koolid tegid ka ise sisseastumiskatseid. Ilmselt ei usaldata põhikooli lõpueksamite tulemusi (olen selle kriitikaga nõus) või leitakse, et need ei anna piisavalt eristavat infot (ka sellega olen nõus). Samas leian, et see lisatöö nii õpilaste kui ka kooli jaoks ei ole seda väärt, sest need tööd tuleb koostada, hinnata, tulemused kuskile süsteemi panna – see on põhikoolieksamite paralleelsüsteem. Sisseastumiskatsete kasuks rääkis ka see argument, et kui vastuvõtus on olulised ainult eksamid, siis on “kõik munad ühes korvis” ning kui põhikooli lõpueksamid ebaõnnestuvad, on edasisi valikuid palju vähem. Näiteks, kui õpilasel ebaõnnestus eksam natuke (näiteks pea valutas või suur närv tuli sisse ja see segas keskendumist) ja ta ei kukkunud läbi, aga ka päris “oma” ära ei teinud), siis sinna gümnaasiumisse, kuhu tal esialgu oli plaanis minna, asja enam pole. Sel juhul olid abiks sisseastumiskatsed, kus see õpilane sai uue võimaluse, sest põhikooli lõpueksameid, mis on tehtud rohkem kui 50%-le enam uuesti teha ei saa.]

Kolmas meie kooli sisseastumissamm on vastuvõtuvestlus – kõige toredam, põnevam, aga töömahukam osa sisseastumisprotsessist. Meie tegime 506 vestlust. Võite ette kujutada, milline töömaht on nende ettevalmistamisel, haldamisel ja läbiviimisel (Tallinna suuremad riigigümnaasiumid tegid mõlemad üle tuhande). Vestluse objektiivsemaks hindamiseks on vaja välja töötada selged kriteeriumid ja juhised punktide panemiseks, neid testida, vestluste läbiviijaid juhendada, koolitada ning treenida, sest oluline on, et vestlust ei hinnataks “näo järgi”, vaid igal õpilaskandidaadil oleks võrdsed võimalused kooli sisse saada sõltumata soost, emakeelest, taustast või muudest iseärasustest.

Kõik see toimus aprillist juunini. Lihtsalt selleks, et valida kooli välja 126 uut õpilast. Aga keerukused on detailides…

Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumid viisid vastuvõttu läbi ühises keskkonnas, et see oleks õpilase jaoks lihtsam (esitad dokumendid ühe korraga, aga saad sisse astuda mitmesse kooli). Kuna meie vastuvõtukorrad on veidi erinevad, oli siiski üsna palju nikerdamist ning koolide vaatest oleks ilmselt lihtsam igaühel eraldi oma sisseastumist korraldada. Samas, selle protsessi peategelane on 9. klassi lõpetaja ning on oluline, et tema jaoks oleks teekond sujuv.

Võib-olla on sisseastumine olnud isegi liiga lihtne – välja palju õpilasi on avaldanud soovi sisse astuda päris mitmesse kooli ning Tallinnas on veel väga palju gümnaasiume, mille vastuvõtust ma ei tea midagi. On tõenäoline, et üks õpilaskandidaat tegi tutvust 3-4 kooliga, aga miks mitte ka kümne või enamaga. Jälle, nagu ma ülal kirjeldasin, tähendas see koolitöötajate jaoks väga palju tühja “menetlemist”. Teistpidi olen nõus, et õpilasel peab olema palju valikuid ja ühtki teed ei tohi kitsendada või kinni panna liiga vara.

Vastuvõtukordasid tuli ka juba protsessis sees olles ringi teha. Esimene küsimus kerkis seoses eelistuste või suundade valimisega. Nimelt küsisid ühiskatseid tegevad koolid (Tartu gümnaasiumid, Tallinna kesklinna koolid ning Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumid) õpilastelt, milline kool on nende 1., 2. jne eelistus. Selle mõte oli toetada meie omavahelist koostööd ja tööjaotust (saime kandidaate omavahel selgemini jagada, et “menetlemist” lihtsustada ning rohkem auru panna kandidaatidele, kes suurema tõenäosusega meile tulevad). Õiguskantsler avaldas arvamust, et ei ole õige sundida nii varakult õpilast tegema valikut. Olen sellega põhimõtteliselt nõus. Siiski kasvatas see hüppeliselt koolide töö hulka. Õpilase jaoks nihkus selle valiku tegemine aprillist juunisse.

Teine tõsisem teema oli põhikooli lõpueksamite järeleksamid ehk koolieksamid. Õpilasel, kes kukub põhikooli lõpueksami läbi (saab alla 50% tulemusest), tuleb teha järeleksam. Selle teise eksami koostab õpilase enda õpetaja (tavaliselt nii, et oleks kindel, et õpilane selle tehtud saab). Kuigi juba “põhieksamit” hindab oma õpetaja ja seda suuremalt jaolt ei kontrollita (uuringud näitavad, et nendele, kellel on mõni punkt 50% puudu, õpetaja leiab need puuduolevad punktid kuskilt), siis järeleksami koostamine ja hindamine on veel rohkem must kast. Esimese hooga oli gümnaasiumite eeldus, et vastu võetakse õpilased, kes said esimesel katsel eksami tehtud (mõjuval põhjusel, nt haigestumine, koolieksami tegemine oli okei) ja need, kes kukkusid “põhieksami” läbi ja tegid koolieksami, gümnaasiumisse ei saa. Sellel oli kaks sisulist põhjust. Esiteks, kui õpilane on põhikooli lõpueksamil läbi kukkunud, siis on tõenäoliselt tema ainealased teadmised tagasihoidlikud ning tal läheb gümnaasiumis väga raskeks. Teiseks on järeleksamid oluliselt hiljem ning on võimalik, et tulemused tulevad alles siis, kui vastuvõtutegevused on juba tehtud. Õiguskantsler arvas, et nii ei ole õige ja tuleb arvestada “põhieksamit” ja järeleksamit samadel alustel. See tõi kaasa selle, et eksamitulemused ja selle alusel moodustatud õpilaskandidaatide pingerida hakkas muutuma (veel “menetlemist”, kui tulid uued tulemused) ning õpilane, kes sai matemaatika põhieksamil 60%, ja õpilane, kes sai kooli koostatud järeleksamil 60%, olid pingereas samal kohal. Mõnes koolis on järeleksamid juuni keskel (õigusega – õpilane peab saama selleks õppida ka, sest mida ta pole omandanud mitme aasta jooksul, ei ole omandatav paari päevaga) ja selleks hetkeks on vestlused juba läbi ja õpilane jäi ikka hiljaks.

Üks huvitav konks on põhikooli lõpueksamite juures (tegelikult kehtib see ka kokkuvõtvate hinnete puhul), et meie ei tea, mis tingimustel õpilane seda eksamit sooritas. Näiteks võib õpilane saada vajadusel lisaaega, kasutada abimaterjali jne. Ma olen täiesti nõus sellega, et õpilane peab saama seda abi ning tuge, mis ta vajab, et haridus omandada. Kõigile absoluutselt ning täpselt ühesuguse lati seadmine ei ole õige (hindame oskust lennata nii kaladel, loomadel kui ka lindudel võrdselt) ning igaüks peab saama abi, mida ta vajab, et end teostada ning end hästi tunda. Mure on siin selles, et kui lisatuge saanud õpilane tuleb gümnaasiumisse, siis me hakkame 10. klassi alguses uuesti avastama, mida õpilane vajab. Gümnaasiumis on hämmastavalt vähe aega, et õpilasi tundma õppida – see kolm aastat läheb väga kiiresti. Nii õpilase kui ka kooli töötajate jaoks oleks lihtsam (ja abi tuleks kiiremini), kui see info liiguks libedalt õpilasega kaasa.

Aga kui jutt juba põhikooli eksamitele läks, siis ma ei saa jätta veelkord ütlemata, et need võiks täiesti ära kaotada. Edaspidi on noorel õigus ja kohustus õppida kuni 18. eluaastani. 9. klassi lõpus ei lõpeta õpilane oma õpinguid (ja see on väga õige!) ja siis on ka lõpueksam imelik. Kui me tunneme suurt vajadust välise kontrolli järele, teeme siis rohkem tasemetöid, mis annavad sisulist ja edasiviivat tagasisidet (noh, ja edasiviiv tagasiside peaks tulema varem kui 9. klassi lõpus). Kui keegi ütleb, et ilma eksamita õpilased ei õpi, siis see on jama. See on väline kontrolliv rämps-motivatsioon ning tegelikult takistab sügavat õppimist.

Kui põhikooli lõpueksameid kaotada ei saa, jätame siis lävendi ära. Olgu, teeme siis vahekokkuvõtte ja vaatame, mitu punkti keegi mingi eksamil saab, aga ebaõnnestuda ei ole võimalik. Kui ka see ei ole võimalik, teeme siis võimalikuks eksami uuesti tegemise samadel alusel (kusjuures ka järgmisel aastal, sest praegu võib juhtuda see, et õpilane saab sellise tulemuse, millega kuskile edasi õppima ei saa, aga uuesti teha ka ei saa).

Mis saab edasi?

Üks aastakäik õpilasi on olnud katsejäneseks uuele põhikooli lõpetamise süsteemile, kus eksamid toodi varasemaks ning sisseastumine gümnaasiumisse toimub pärast eksameid. See on olnud huvitav ka põhikoolide jaoks, sest oli vaja leiutada, mida teha õpilastega, kui ainetunnid on läbi, eksamid on tehtud, aga õppeaasta veel kestab. Kui kuskil leiti selleks hea lahendus, palun jagage minuga.

Meie teeme ilmselt parandusi ka oma vastuvõtutingimustesse, et see protsess oleks veel sujuvam ning lihtsam. Ka ministeerium planeerib muudatusi ja kooskõlastusringile on läinud „Haridus- ja teadusministri määruste muutmine seoses Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) jõustumisega“, mis kitsendab veidi kooli autonoomiat vastuvõtu korraldamisel. Peamine, milleks selles eelnõus ettepanek tehakse:

• kogu gümnaasiumisse sisseastumine kolib ühte süsteemi (SAIS3, mida sel kevadel piloteeriti, aga avaldust peab saama esitada ka paberkandjal);
• avalduse esitamine toimub 1. märtsist 15. maini (muide, meile kirjutab veel praegu lapsevanemaid, kes soovib teha avalduse sisseastumiseks – kuidagi tuleb teha nii, et vanemate ja õpilasteni jõuab info, et see protsess toimub juba enne suve ära);
• vastuvõtutegevusi võib alustada pärast eksameid ehk alates 16. maist (see on põhimõtteliselt sama, mis oli selgi aastal);
• kool koostab õpilaskandidaatidest paremusjärjestuse ja avalikustab selle kodeeritult sisseastumise infosüsteemis ning teeb õpilaskandidaatidele kooli vastuvõtmise ettepanekud 19. juunil (see on minu maitse jaoks nõks hilja);
• edukaks osutunud õpilaskandidaat või tema seaduslik esindaja kinnitab sisseastumise infosüsteemis gümnaasiumis õppima asumise kolme tööpäeva jooksul ja kui kooli vastuvõtmise ettepaneku saanud õpilaskandidaat või tema seaduslik esindaja ei kinnita ettepanekut ettenähtud perioodi jooksul, tehakse ettepanek paremusjärjestuses järgmisele vastuvõtutingimused täitnud õpilaskandidaadile. Kooli vastuvõtmise ettepanekute kinnitamine lõpeb 30. juunil;
• kool avab sisseastumise infosüsteemis vabadele õppekohtadele täiendava vastuvõtu vahetult peale esimese vastuvõtu tulemuste avalikustamist, kuid mitte hiljem kui 15. juulil. Täiendava vastuvõtuga seonduvaid tegevusi võib läbi viia kuni 31. augustini;
• sama ajakava kehtib ka kutseõppesse sisseastumisel.

Seega, mis muutub – kõik kolivad SAISi, mis teeb selle protsessi kindlasti lihtsamaks õpilase jaoks, ja kehtivad üleriiklikud kuupäevad dokumentide esitamiseks, vastuvõtutegevuste läbiviimiseks ning kohtade kinnitamiseks. Ei muutu see, mida koolid võivad teha, et enda jaoks sobivaimad kandidaadid välja valida (nt katsed või vestlused). Ma olen lootusrikas, sest see võiks teha sisseastumisprotsessi sujuvamaks ja lihtsamaks küll.

Aga mul on ka mõned mured.

Esiteks – info liikumine. Sel aastal oli nii, et õpilaste hinded tuli gümnaasiumil ise teisendada ja süsteemi sisse toksida ning ka põhikooli lõpueksamite tulemusi ei olnud küll vaja teise vormi kuidagi manada, aga ümber tippida tuli ikka. See on kohutavalt ajamahukas, kui kandidaate on tuhandeid (ja veaohtlik ka). Kui andmed tulevad SAISi kuidagi keskselt (milleks on lootust küll – need on ju EISi kõhus olemas?) või saab õpilaskandidaat ise need süsteemi sisestada, on hästi.

Teiseks – põhikooli lõpueksamite kiiksud. Ülal juba kirjeldasin mõnda tõika (hindamine ei ole 100% usaldusväärne, “kõik munad ühes korvis”, võrreldavuse küsimused), aga lisaks ka seiklused, mis olid sellel aastal (vead eksamites) ja mis veel tulevad (e-keskkonda kolimine). Äkki mõtleks selle süsteemi täiesti ringi kuidagi? Sellest peab eraldi kirjutama, siia ei mahu.

Kolmandaks – ajaraam kooli vaates. Maikuu on koolis pöörane. Kui on tegemist täistsüklikooliga, on korraga 1. klassi vastuvõtt, 9. klassi lõpetamine, 10. klassi vastuvõtt, 12. klassi lõpetamine, uute õpetajate värbamine ja valik, lõppeva õppeaasta kokkuvõtete tegemine, uue õppeaasta planeerimine. Koolis, kus on vähem kooliastmeid, langeb neist osa ära, aga siis on ilmselt ka töötajaid vähem, kes seda koormust kannaksid. Hilisemaks jätta vastuvõttu ka ei saa, sest koolirahvas tahab puhata ka. Puhkuseid kuskile mujale kui suvesse planeerida ei anna.

Neljandaks – suur töökoormus. Eelnõu seletuskirjas on lause “Samuti on õppijal võimalus oma tulemustest lähtuvalt paremini määratleda edasisi õpivalikud ja väheneb põhjendamatu kandideerimine võimalikult paljudesse koolidesse.” See ei tööta nii. Mulle tundub, et kui sisseastumine erinevatesse koolidesse on lihtne (ühine ajaraam, keskkond, lisakatseid ei ole), siis just kandideeritakse paljudesse erinevatesse koolidesse, et valiku tegemise raskust ajaliselt edasi lükata ning seda võimalikult rohke info alusel teha (ka katsed ja vestlused räägivad kooli kohta palju!). See on täiesti arusaadav ja tundub, et sellega tuleb lihtsalt leppida. Kui tahame seda vähendada, siis võib kehtestada koolidele teeninduspiirkonna. Siis tekivad küll mingid teised jamad (valed “sissekirjutused” näiteks), aga nii kaua, kui õpilased võivad kandideerida igale poole ja see on lihtne, on ka palju “menetlemist”.

Viiendaks – gümnaasiumid ja õpilased on erinevates kohtades. See küll ei puuduta otseselt valikuprotsessi, aga lisab valemisse palju pinget juurde. Juba aastaid on räägitud Tartu muredest ja nüüd on juttu ka Pärnust. Tallinnas on gümnaasiume palju, aga konkurss on aetud väga suureks, sest võistluslikkus on täiesti omaette tasemel. Samas on Eestis üksjagu gümnaasiume, kus õpilasi on vaid mõnikümmend. Kuidagi on tekkinud olukord, kus mõned gümnaasiumid on väga popid ja tegelevad väga suure arvu õpilaskandidaatidega, aga teised otsivad õpilasi tikutulega. Õpilase jaoks kruvib pinget see, et vaja on just saada sellesse poppi gümnaasiumisse, aga tegelikult väga hästi õppida saab neis kõigis, ma arvan.

…

Mina võtaks hea meelega absoluutselt kõik õpilased gümnaasiumisse vastu. Eesti ühiskond ja majandus on selline, et üldkeskharidus annab palju rohkem valikuid ning tööandjad hindavad seda kõrgemalt kui kutseharidust. Vahel soovivad õpilased ka erialavalikut edasi lükata ning gümnaasiumis läbi valikainete end avastada. Samas, on gümnaasiumi riiklik õppekava lati ikka päris kõrgele seadnud. Kahjuks ei ole see praegu igale põhikooli lõpetajale jõukohane. Minu ideaalne stsenaarium oleks selline, kus iga õpilane, kes oleks võimeline läbima gümnaasiumi õppekava õige toega, selle toe saaks ja õpinguid läbiks. Mulle tundub, et praegu me veel ei ole selles kohas. Igaüks ei saa veel seda tuge, mida ta vajaks.

Kui viime läbi vastuvõtutegevusi ja otsustame, et võtame õpilase gümnaasiumisse vastu, anname talle justkui lubaduse, et ta suudab selle läbida ja me suudame teda selles piisavalt toetada. Vahel aga juhtub, et hoopis väga-väga raskeks läheb ning õpilase ja koolitöötajate pingutustest jääb vajaka. Seetõttu on enne vastuvõtmist vaja kandidaate natuke “katsuda”, et vältida olukorda, kus õpilane satub suurtesse raskustesse, mis ei ole koolipoolse toega ületatavad.

Nii kaua, kui me ei pääse keerukast vastuvõtuprotsessist gümnaasiumisse sisse astumisel (Tallinnas, kus gümnaasiume on palju, me veel sellest ei pääse), püüame teha seda võimalikult valutult. Mulle meeldib see, et hoiame fookuses õpilast ja teeme oma otsused temale soodsamas suunas. Aga pikk tee on veel minna.