Archive for ‘Vanemlus’

  |  
19. okt. 2023

Mis siis saab, kui õpilane puudub?

Eesti koolisüsteem (ja minu teada ka kõik teised koolisüsteemid maailmas) on üles ehitatud eeldusele, et õpilane käib iga päev koolis. Enamasti see nii ongi. Lapsel on õigus ja kohustus saada haridust, sest uuringud näitavad, et mida rohkem aastaid on inimene haridusasutustes, seda parem on tema elu, ja lisaks on vaja lapsed kuskile panna sellel ajal, kui vanemad käivad tööl.

Koolide toimimist reguleerivad seadused, peamiselt põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kirjeldab pikalt, mis siis saab, kui õpilane puudub, aga sellest vaatest, et laps ei täida siis koolikohustust ja vanemad on vaja liistule tõmmata. Sätestab ka, mis on aktseptaablid puudumise põhjused. Mis aga saab õppimisest, see on Metsik Lääs, st puudumise tagajärgede likvideerimine on õpilase, pere või õpetajate mure.

Kui õpilane haige, siis ta on haige ja samal ajal kodus ei õpi, v.a mõned erandid, kui pea töötab ja saab iseseisvalt tegutseda. Seega mingil määral saab teatud juhtudel puuduv õpilane ka iseseisvalt paralleelselt tundidega kodus õppida. Samas jääb ta ikkagi ilma õpetaja juhendamisest, koostööst klassikaaslastega ja teiste vahetust suhtlusest ja tagasisidest. Põhimõtteliselt saab koolitükid kodus ära teha (kui õpetaja on pannud need e-kooli ja need on sellised ülesanded, mida on võimalik kodus teha, nt töövihiku ülesanded), aga see eeldab, et õpilane on väga ennastjuhtiv ja kiire taibuga, et koolis muidu õpetaja selgituste abiga omandatav materjal ise selgeks saada. Vahel saavad vanemad aidata, aga õpetamine ei ole nende töö. Seda peaks ikka õpetajad tegema.

Puudumise üle otsustavad tänapäeval vanemad. Arstitõendit enam vaja ei ole. Õpilased puuduvad küll enamasti haigestumise tõttu (ja pärast pandeemiat oleme ikka tublisti ettevaatlikumad kui varem), aga sageli ka reisimise, võistluste vmt pärast, mis on lastevanemate otsustada. Ja kokkuvõttes on nii, et vahet pole, mis on puudumise põhjus. Tülinaks on see ikka.

Niisiis, miks see probleem on?

Selleks, et puudumisest üldse probleemi poleks, peaks

  • iga tund nii väheoluline olema, et midagi tähtsat ei jää omandatama, kui õpilane puudub,
  • iga tund olema omaette “saar”, st rahulikult saab järgmisi asju õppida, kui see vahele jäi,
  • iga teema ja oskus olema nii lihtne, et õpilane haarab selle “õhust” enne või pärast puudumist,
  • kõik õpilased nii võimekad ja iseseisvad õppijad olema, et omandavad materjali ilma õpetaja abita,
  • täitsa ükskõik olema, kas õpilased õpivad grupis koos või iseseisvalt.

Kahjuks või õnneks nii ei ole. Iga õppeteema ja -tund on oluline, järgmised teemad ja tunnid toetuvad eelmistele, materjal on piisavalt keeruline, et õpilane ei omanda seda möödaminnes või ise ning õppimine on sotsiaalne tegevus, nii et kaasõppijate ja õpetaja tugi on tähtis. Kindlasti on üksikuid erandeid iga punkti juures, kuid need ei lange kokku nii, et puudumisel ebameeldivaid tagajärgi üldse poleks.

Häda on selles, et õppekava on nii tihe (ja uus versioon ei ole vähem tihe), et kui õpilane puudub, jääb kohe lünk sisse – eriti, mida vanemas klassis ta käib. Õpetajate tööpäevad on ka nii täis, et keeruline on leida lisaaega, et tegeleda nendega, keda vahepeal koolis polnud.

Õppekavast. Riiklik õppekava kirjeldab, mis õpitulemused tuleb mingiks ajaks saavutada ja kui palju on selleks koolitunde ette nähtud. Eriti “õhku” seal sees ei ole, et pakkuda lisaaega neile, kes on puudunud (või muul põhjusel lisaaega vajavad). Kusjuures ega lisaaega ka väga võtta saagi, sest õppekava sätestab, kui palju võib õpilasel nädalatunde koolis olla ja sellest üle minna ei tohi. Lisaks, võivad haigeks jääda õpilased, kellel juba niigi on lisatoe vajadus, sest on muul põhjusel tekkinud õpilünk. Meetmed, mida näeb ette PGS (kirjas on need puhuks, kui on ilmnenud mahajäämus, kui õpilase veerandihinne on “üks” või “kaks” või hinne on välja panemata, aga see võib tulla ka puudumisest, kuigi määrus ise seda nii ei sõnasta):

  • õpetaja individuaalne lisajuhendamine, tugispetsialiste tugi, õpiabitunnid,
  • individuaalne õppekava vastavas aines või muu tugisüsteem, nt parandusõpe (öäk, mis sõna!),
  • täiendav õppetöö, st suvetöö,
  • kui eelmised ei tööta, siis klassikursuse kordamine, st istuma jäämine.

Õppe- ja tööaeg. Kõik need ülal nimetatud PGSis ette nähtud lisategevused võtavad aega. Näiteks õpetaja individuaalne lisajuhendamine peab toimuma millegi muu arvelt (kui tunnis, siis teiste õpilaste juhendamise arvelt või vahetunnis või pärast tunde õpetaja puhke-, planeerimis- ja tagasisidestamisaja arvelt). Tugispetsialistide tugi võiks olla tundide ajal, et lapse päevad ei muutuks pikaks, aga siis õpilane puudub jälle mingist teisest tunnist (aga puudunud on ta tõenäoliselt ikka kõikidest tundidest ja vajab lisaabi igas aines). Individuaalne õppekava mahajäämuse vähendamiseks tähendab, et õpilane õpib samal ajal seda, mida teised tema puudumise ajal õppisid, JA seda, mida parasjagu tunnis õpitakse. Kusjuures ta tõenäoliselt ei puudunud ainult ühe aine tundidest, vaid ikka kõigist. Aga ära tuleb see teha ja tavaliselt näeb välja nii:

  • õpetaja paneb jooksvalt tunnis tehtava e-kooli ja puudujad saavad seda sealt vaadata ja ise teha; eeldab, et (ja kui mõni nendest eeldustest on puudu, siis ei tööta ja puudumise korvamise raskus läheb järgmistele punktidele):
    • õpilane on piisavalt ennastjuhtiv, et õpitav üles leida ja õppima hakata, või vanemad aitavad,
    • õpilasel on kõik vajalikud materjalid ja seadmed olemas,
    • õpilane suudab õpitavad teadmised-oskused ise omandada või vanemad aitavad,
    • õpilane suudab õppida, st pole nii haige või ei asu lõunamaareisil,
    • õpetajal on aega selleks, et materjalid üles panna; kui tehtav on töövihikuülesanded, pole see väga keeruline, aga ma loodan, et ühelgi õpilasel pole sellist koolipäeva, kus ta kõikides ainetes ainult töövihikust ülesandeid täidaks, nii et tegelikult on see ikka päris mahukas töö;
  • konsultatsioonitunnid ja järelevastamise tunnid pärast ainetunde (õpetajale ja õpilasele lisakohustus, mis teeb mõlema päevad pikemaks), kusjuures, kui õpetaja õpetab rohkem õpilasi ja rohkem klasse (nt geograafiaõpetaja võib vabalt õpetada 200 õpilast korraga nt 5.-9. klass) ja igal ajahetkel nendest mingi hulk puudub, siis kõigi nende jaoks on vaja leida aeg (individuaalseks!) lisajuhendamiseks ja järele aitamiseks; ja jällegi – õpilane üldiselt puudub mitmest ainetunnist korraga, st konsultatsioonitunde ja järele vastamist on mitu;
  • õpiabi või tugispetsialiste tunnid tundide ajal, st mingist ainetunnist õpilane puudub ja algab puudumise korvamise tsükkel uuesti ja kui õpilasel oli juba raskusi, siis need süvenevad;
  • individuaalne õppekava või järele vastamise tugikava lünga likvideerimiseks, mis tähendab õpilase jaoks korraga nii eelmiste kui ka praeguste asjade õppimist ja vastamist.

Mida teha?

Kuna õpilaste puudumine on igapäevane paratamatu reaalsus, siis tasuks läbi mõelda, kuidas ehitada õppetööd üles nii, et see ei tekitaks kellelegi lisajama või seda oleks võimalikult vähe. Minu ettepanekud:

  • vähendame puudumisi – ei reisi koolipäevadest, hoiame tervist, ei luba kergekäeliselt lapsel koju jääda muudel põhjustel;
  • vähendame õppekava mahtu ja/või pikendame kooliaastat, et võtta alla tempot, millega õpitav tuleb “läbi võtta”;
  • vähendame õpilaste arvu klassis, et saaks pakkuda individuaalset juhendamist neile, kes seda vajavad;
  • korraldame koolides lisatoe neile, kes on puudunud, süsteemselt nii, et õpetajate aega kokku hoida, nt järelevastata saab kooliastme kaupa valveõpetaja juuresolekul, st järeltöid ei pea iga õpetaja omast ajast tegema (ühtlasi ootan veel ideid selle punkti osas!);
  • õpetajatel on igaühel ka endal oma nipid ja nõksud, nt on puudujatele materjalid koondatud virtuaalselt või füüsiliselt kausta klassiruumis, tehakse lisamaterjale, nt videotunnid; mul oleks hea meel, kui see muutuks ka süsteemsemaks ning võtaks õpetajatel administreerimisele kuluvat aega vähemaks.

Aga põhjuseta puudumised?

Vahel tuleb ette seda, et õpilane teeb poppi, st puudub koolist põhjuseta. See tähendab, et ta on ise mingil põhjusel otsustanud mitte tundi või kooli minna. See võib olla paras peavalu, sest kui õpilane on kord puuduma jäänud, on väga raske uuesti korralikult tundides käima hakata, sest see nõuab pingutust ülal juba kirjeldatud põhjustel.

See on keeruline probleem, sest selle põhjused võivad olla väga erinevad ja tihti ka varjatud. Näiteks võivad seal taga olla perekondlikud mured, millest õpilane ei taha rääkida. Või on õppimine nii raskeks läinud, et enam ei suuda seda ette võtta. Või on suhted koolis nii sassis, et turvalisem on eemale hoida.

Sirvisin mõne kooli kodukorda või muud dokumenti, mis reguleerib puudumisi. Näen, et seal on põhjuseta puudumisega tegelemiseks enamasti ainult sanktsioonid. Ma kardan, et need väga ei aita, sest need on suunatud kas (a) puudumise tagajärgede selgitamisele, mida õpilane tõenäoliselt juba teab, või (b) häbitunde tekitamisele, mis aga võibki olla ise puudumise põhjus. Üks kummaline asi, mis silma jäi, on see, et kui õpilane on põhjuseta puudunud, siis ta ei tohi osaleda konsultatsioonitundides või tegemata töid järele vastata. Milleks see küll hea peaks olema?

Minu ettepanekud:

  • puudumiste ennetamine:
    • heade suhete loomine ja hoidmine koolis ning klassis, kiusamise ennetamine ja kiire stoppamine,
    • õpilase peredega hea kontakti hoidmine ning vajadusel abi otsimine nt kohaliku omavalitsusega koos,
    • õpilünkade ja mahajäämuse ennetamine ja kiire leevendamine, kui need tekivad,
    • leppige koolis kokku, kelle ülesanne on kohe reageerida, kui õpilane põhjuseta puudub (ja kelle ülesanne see on siis, kui tema puudub);
  • kiire reageerimine, kui õpilane jääb puuduma, st ei lase puudumise perioodil pikaks venida:
    • võta ruttu ühendust lapsevanemate või õpilase endaga, et lahendada probleem, mis takistab kooli tulemist,
    • kas või mine õpilasele koju järele,
    • kui arvad, et sanktsioonidega ähvardamine või nende rakendamine aitab, proovi (aga kindlasti anna võimalus enne toetusmehhanismidele);
  • puudumise tagajärgede võimalikult kiire likvideerimine:
    • heade suhete taastamine õpilasega nii klassikaaslaste kui ka õpetajatega (kui oled õpetaja, palun ära kurjusta, vaid aita),
    • õpilünga “täitmine” nende vahenditega, mis koolis on.

Põhjuseta puudumised muutuvad probleemiks siis, kui neid ei ennetata või nendega ei tegeleta piisavalt ruttu. Siiski on mõistlik sellesse aega ja tähelepanu investeerida, sest hilisemad kahjud ja nende likvideerimiseks kuluv närvide hulk on suurem.

Hilinemine kui minipuudumine

Paigutaksin puudumiste alaliikide hulka ka tundi või kooli hilinemise. Kui see on pidev või õpilane hilineb palju, siis on selle mõju õpilase õppeedukusele sama, mis puudumisel. Kusjuures, hilinemine võib teisi õpilasi segada isegi rohkem, sest tundi poole pealt sisenev õpilane häirib juba alanud tegevusi ning vajab õpetajalt lisatähelepanu, et õppetöösse “sisse” saada.

Kui hilinemine on üksikjuhtum, ei ole mõtet sellega ilmselt midagi teha. Ära kurjusta õpilasega (sest kulutad sellega kallist aega ja viid teiste õpilaste tähelepanu mujale), vaid püüa teha nii, et ta saaks “sulanduda” võimalikult ruttu. Näiteks enda koolitustel olen kokku leppinud nii, et kui keegi tuleb hiljem, siis tema kõrval istuja ülesanne on kähku talle seletada, mis toimub. Nii saan mina juhendamisega segamatult edasi tegeleda. Igasugused karistused stiilis “loe venekeelne luuletus, kui tundi hiljaks jääd” on mõttetud, sest raiskavad kallist tunni aega ja õpilased, kes tähelepanu vajavad, hakkavadki hilinema. Ja lisaks – kui hilinev õpilane on 1.-2. klassi juntsu, kelle vanemad hommikul üles ajavad ja autoga kooli toovad, pole tõenäoliselt laps ise üldse hilinemises süüdi.

Hilinemise põhjused ja seega mure lahendamise viisid on erinevad. Panen siia enda mõtted:

Pideva hilinemise põhjusKuidas leevendada või lahendada
Vanemad ei too algklassides õppivat last õigeks kellaajaks kooli.Leppige klassis või ülekooliliselt kokku, mis kellaajaks peab koolis olema. Kui lapsevanem ei too õpilast õigeks kellaajaks kooli, pidage maha vestlus, kus tood välja, mis on pideva hilinemise tagajärjed.
Õpilane ei ärka õigel kellaajal üles.Uuri, kas laps läheb piisavalt varakult magama, et end välja puhata. Mis kellaajaks on pandud äratus või mis kell vanemad ta üles ajavad? Vahel ema-isa ei teadvusta, kui palju und laps vajab. Vahel nad ei tea, et teismeline magamise asemel telefonis istub ja seetõttu ei saa hommikul voodist välja.
Õpilane lohistab kooli tulles jalgu järel.Vahel on nii, et laps saab küll õigel kellaajal koduuksest välja, aga tuleb kooli nii aeglaselt, et ei jõua ikka õigeks ajaks kohale. Mõnel on nina telefonis ja nii on liikluses väga ohtlik. Mõni vahib ringi või tegeleb kõrvaliste asjadega. Vahel on laps lihtsalt väga hajameelne, aga vahel võib selle taga olla ka hirm kooli minna, sest kool on ebameeldiv koht (õpiraskused, kiusamine vmt). Antud juhul tasub uurida, kuidas laps end koolis tunneb.
Õpilane on küll koolis, kuid ei lähe õigeks kellaajaks klassi.Unustab on koridoris kellegagi rääkima? Läheb õue või tualetti tegema midagi, mida ei peaks (suits, veip vmt)? Tahab tähelepanu tundi demonstratiivselt hiljaks jäämisega? Kui oled õpetaja, siis Sul tuleb kindlasti silme ette mõni teismeline, kes langeb sellesse kategooriasse. Siin aitab hea suhte loomine ning provokatiivse käitumise sõbralik ignoreerimine.

Ma väga loodan, et ühel ilusal päeval on kool vähem konveieri moodi, st “reele” tagasi saamine ei ole nii keeruline ja “reelt” maha libisemine nii lihtne. See nõuab ühist pingutust nii lastevanematelt, õpetajatelt kui ka nendelt, kellel on õigus ning kohustus muuta seaduseid ja määruseid. Arvestame ka seadusloome tasandil sellega, et lapsed vahel puuduvad täiesti adekvaatsetel põhjustel ja vajavad lisaaega, et järele võtta.

Ja vahel puuduvad õpetajad ka, aga siis täitsa jama majas. Sellest mõni teine kord.

Posted in Õpetamine, Vanemlus | 1 Comment »

18. veebr. 2023

Kuidas valida oma lapsele kooli?

Tuleb kevad. See on see aeg, kui paljud pered seisavad otsuse ees, kuhu kooli oma 1. klassi minev juntsu panna. On peresid, kes ei mõtlegi selle peale pikalt ka põhjalikult, vaid valivad kodulähedase kooli, mis on väga hea otsus. On ka neid, kelle jaoks see vastus nii kergelt ei tule ja see on ka väga okei. Täna kirjutan kõigile neile, kes otsivad, ja ka neile, kes ei otsi, vaid soovivad veel oma tehtud valikute üle reflekteerida. See on oluline otsus, sest hiljem valiku korrigeerimine on suur ettevõtmine.

Eesti haridussüsteem on selle poolest tore, et meil on palju erinevaid koole (munitsipaal-, riigi- ja erakoolid) ning vanemad võivad otsustada ka hoopis koduõppe kasuks. Eesti koolides pakutav haridus on võrreldes muu maailmaga ühtlaselt hea. Laps saab minna soovi korral kooli aasta varem, kui ta on kooliküps, või vajadusel oodata aasta kauem, kui ta vajab veidi rohkem kasvuaega. Usun, et meil läheb nii hästi, sest meil on väga head lasteaiad, kus käib suurem osa lapsi.

Mõned mõtted, mida kaaluda koolieeliku toetamisel:

  • Kui Su 6-aastane laps ei käi lasteaias, soovitan leida talle eelkool, kus harjuda teiste lastega koos toimetama ja õpetaja juhiseid kuulama. See on väga hea võimalus koolieluga harjumiseks. Eelkool ei tee paha ka lasteaias käivale lapsele, aga vaatama peab, et ka liiga ära ei väsi. Olen näinud peresid, kes on lapse pannud mitmesse eelkooli. Seda ma vajalikuks ei pea.
  • Võtke lasteaiaõpetaja tagasisidet tõsiselt. Kui lapsel ilmneb arenguline erivajadus, tuleb talle leida õige tugi. Kui õpetaja soovitab pöörduda Rajaleidjasse, kindlasti tehke seda. Mida varem saab laps seda abi, mis ta vajab, seda kiiremini võtab ta eakaaslastele järgi. Abi otsimine ei ole häbiasi.
  • Ärge kiirustage kooli. Vahel tundub, et juba 5-aastane laps on täiesti kooliküps – loeb ja arvutab nagu kulda. Kui 6-aastane laps on ka sotsiaalselt kooliks valmis, siis võib lasteaiaõpetajatega seda kaaluda, aga ei pea. Kooli minek ei ole võistlus.
  • Kui spetsialist soovitab koolipikendust (aasta veel lasteaias), ärge peljake seda. See tõesti aitab last, kes ei ole veel kooliks valmis.
  • Ärge pingutage üle lapse ette õpetamisega. Mõni koolieelik tunneb ise suurt huvi kooliasjade vastu ja siis loomulikult toetage tema uudishimulikku meelt, kuid ärge sundige last lugema, kirjutama, arvutama, kui ta ise seda ei taha. Kui laps on kõvasti ette õpetatud, siis võib tal 1. klassis üsna igav olla. Etteõpetatus saab aga 2. klassis otsa ja siis läheb järsku raskeks. Seda lihtsalt pole vaja 🙂

Kui on aeg küps, hakata kooli poole vaatama (mõni teeb seda juba enne lapse sündi), arutage omavahel, ideaalis kaasates ka last, milline kool teile meeldib. Pakun enda ülevaate erinevatest koolitüüpidest. See ei ole kindlasti terviklik, nii et arvatavasti on koole, mis sellesse liigitusse ei sobi.

Kodulähedane kool“Eliitkool”Erakool
AsukohtTõenäoliselt kodule kõige lähemal ja laps saab ise kooli ja koju (koolibuss?)Tõenäoliselt kesklinnas ja laps saab käia ühistranspordigaErinevad asukohad, mõelge läbi logistika
KogukondKooli kogukonna moodustavad selle ümbruses elavad pered. Teiste perede väärtused võivad olla väga erinevad Sinu omadest. Lapse klassikaaslased elavad lähedalKooli kogukonna moodustavad samas linnas elavad pered. Tõenäoliselt on teiste perede väärtused Sinu omadega sarnased. Lapse klassikaaslased ei pruugi elada lähedalKooli kogukonna moodustavad samas linnas või selle lähedal elavad pered. Tõenäoliselt on teiste perede väärtused samad mis Sul. Lapse klassikaaslased ei pruugi elada lähedal
PedagoogikaPedagoogilised valikud on üldjuhul samad, mis selles koolis, kus Sinagi käisid. Kuna pered on väga erinevad, on mõistlik teha kõige tavapärasemad ja turvalisemad valikudOluline on kõrge akadeemiline sooritus, pedagoogika on traditsioonile, õpilaste õpikoormus suurErinevad pedagoogilised valikud, alternatiivpedagoogika (nt Waldorfkoolid), mõelge läbi, kas see vastab teie pere ootustele ja väärtustele
KuludKool on tasuta, aga lisanduvad kulud õppevahenditele, õppekäikudele jmt-leKool on tasuta, kuid lisanduvad samad kulud, mis munitsipaalkoolis, ja vahel ka annetuste kogumineÕppemaks, mille sees võivad olla erinevad kulud – uuri hoolega järgi, mis sellele lisandub!
SuurusLinnas asuv kool võib olla väga suur ja suurte klassidega, maal asuvad koolid on väiksemad või lausa väga väiksedTavaliselt väga suured koolid, klassis võib olla lausa 30 õpilastEnamasti väikesed koolid ja väiksemad klassid
SulgemisohtVäga väiksed koolid võidakse sulgeda, aga suured koolid püsivadTihti on püsinud aastakümneid, mõned lausa aastasaduErakoolid tulevad ja lähevad kiiremini, kui munitsipaalkoolid, aga suuremate tulevik on kindlam
KlassidMõni on 1.-6. klassini, mõni 1.-9., mõni 1.-12. klassEnamasti 1.-12. klass, mõni ka ainult 10.-12. klassEnamasti 1.-9. klass, mõnel on ka gümnaasiumiosa
VastuvõttKõik piirkonnas elavad lapsed võetakse vastuKatsed, st parimad võetakse vastuVahel katsed, vahel loositakse koolikohad
“Kirvega” Eesti koolitüüpide jaotus

Pedagoogilise valikud peavad kirjas olema kooli õppekavas, mis on nagu põhiseadus. Kogu õppe- ja kasvatustöö peab käima selle järgi. Tihti on tegemist väga pika dokumendiga, aga kindlasti on mõistlik sellega uuel lapsevanemal tutvuda. Panen siia kirja, mis erinevaid valikuid saavad koolid oma õppevas teha. Kui õppetöö on üles ehitatud kuidagi ebatavaliselt, uurige kindlasti, miks on tehtud selline valik. Siis avalduvad kooli olulised (ja tegelikud!) väärtused ja põhimõtted.

  • Kas lähtutakse riiklikust õppekavast, IB-õppekavast või mõnest muust alternatiivpedagoogilisest õppekavast? Need kõik peavad olema riiklikult tunnustatud, muidu ei saa kool tegevusluba, aga nad võivad üsna erinevad olla.
  • Kuidas on õppetöö üles ehitatud? Tavaline aineõpetus, üldõpetus, projektõpe, probleemipõhine või avastusõpe? Kuidas iganes erinevat õppesisu õpetatakse, peavad õppekavas nõutavad õpitulemused realiseeruma. Kui õppekavas on kirjas midagi eksootilisemat kui tavaline aineõpetus, tasub õpetajatelt või lastevanematelt uurida, kuidas see päriselus välja näeb. Vahel tuleb ette seda, et õppekavas on kirjeldatud ebatavalisi õppemeetodeid, kuid reaalsus on hoopis teine, sest ei leita õpetajaid, kes oskaksid neid meetodeid hästi kasutada. Igasugune hälbimine “tavalisest” nõuab väga palju ressursse vahel saavad need liiga ruttu otsa.
  • Kuidas realiseeruvad riikliku õppekava üldpädevused ja läbivad teemad ehk kuidas kasvatakse lastest häid inimesi? 21. sajandi maailmas on kõige olulisemad kriitilise mõtlemise, suhtlemis- ja koostöö- ning iseseisva õppimise oskus. Kindlasti uuri, kuidas see kool nende teemadega tegeleb. Õppekavas on tihti selle koha peal umbluu või koopia riiklikust õppekavast, sest tavaliselt keskendutakse aineõpetusele, aga ausõna – see on see, mis on päriselt oluline.
  • Millised näevad välja selle kooli õppetunnid? Kui pikad nad on? Millal algab ja lõppeb õppetöö? Kui pikad on vahetunnid ja mis seal toimub? Mõistlik on minna kooli vaatlema, et oma silmaga näha.
    • Väga hea indikaator kooli tegelike pedagoogiliste valikute kohta on klassiruumid. Näiteks kui klass on täis laudu-toole ja need on ükshaaval näoga õpetaja poole, siis on võimalik, et seal on üsna vähe lastevahelist koostööd. Vaata ka, mis on seintel. Kas seal on abimaterjalid (õppimise seisukohast väga hea!), laste tööd vmt? Vahel on seinad tühjad, sest seintele ei tohi midagi kleepida (värv tuleb maha). Sellest on väga kahju. Kas klassis on lauamänge, raamatuid jmt?
    • Kooli õppekava võib rääkida aktiivõppest, aga tegelikult seisneb enamik tunde selles, et õpetaja räägib ja lapsed kuulavad. Heas koolis on tunnid vaheldusrikkad ja õpilane on seal aktiivne õppija ja tegutseja. Klass ei ole enamasti vaikne, vaid seal võib olla päris mürgel, kui toimub ka päris õppimine. Klass võib ka päris segamini olla 🙂
    • Kas tunnid on 45 minutit pikad või on valitud mingi teine pikkus? Miks? 1. klassi laps ei jaksa isegi 45 minutit keskenduda. Kas vahepeal on pausid?
    • Mis kell hakkavad tunnid? Hea algus on kl 9, aga kui algavad varem, siis miks? Mis kell lõppevad ja mida saavad lapsed teha pärast koolipäeva?
    • Kas lapsed saavad piisavalt aega süüa ja kas on ka õuevahetund, mis on väga kasulik lapse aju, silmade ja kehalise arengu seisukohast? Mida lapsed teevad vahetunnis? Hea märk on see, kui lapsed mängivad ja müravad, mitte ei istu telefonides. Vali oma lapsele kool, kus lapsed ei kasuta enda nutiseadmeid (telefonid võivad lausa keelatud olla). Teed sellega oma lapse ajule ja suhtlusoskuse arengule suure teene! Mõnes koolis on telefonid algklassides keelatud, aga suurtele lubatud. See on pool rehkendust ja parim on selline kool, kus nad pole üldse käepärast.
  • Kuidas veedetakse liikumise tunde? Kus? Kas kehaline kasvatus on ikka, nagu meie lapsepõlves, normipõhine, või on uus ainekava jõudnud ka sellesse kooli, st proovitakse väga palju erinevaid spordialasid, lapsed õpivad oma keha tundma ja arendama ning leiavad endale meelepärasel liikumisharrastuse?
  • Kas ja kui palju on koduseid töid? 1. klassis ei tohi anda koduseid töid üldse, aga seda ikka tehakse. Mõnes koolis on tava, et laps veedab kodus õppides veel tunde. Miks? Laps võiks kodus lugeda, mängida ja perega või hobidega mõnusalt aega veeta. Kui ta koolis vajalikke asju selgeks ei saa, siis võiks mõelda, kuidas koolis tõhusamalt õppida. Kui vanemates klassides on mõtestatud kodutöid, siis see on hea. Sedaviisi saab laps õppida oma aja juhtimist ja õppimise planeerimist.
  • Mis klassidest algavad erinevad võõrkeeled ja mis need on? Kas ja milliseid valikuid saab teha? Mõtle oma peas ka sellele, et kui valid väga ebahariliku keele, võib see hiljem teha kooli vahetamise keeruliseks.
  • Kuidas arendatakse laste digipädevusi? Enda nutiseadmest on mõistlik koolipäeva sees eemale hoida, aga ikka tuleb õppida, kuidas digivahendeid eesmärgipäraselt, mõistlikult ja ohutult kasutada. Mis seadmed koolis on? Kui tihti neid kasutatakse? Kuidas juhendatakse lapsi digiturvalisuse ja -hügieeni vallas? Kas digiseadmeid kasutatakse meelelahutuseks, sisu tarbimiseks või sisu loomiseks? Mida vähem on esimest ja rohkem viimast, seda parem.
  • Kuidas käib hindamine? 5-palli süsteemis hindeid ei ole vaja panna. See on harjumus, mis on pärit tsaariajast (!) ja on tegelikult õppimise seisukohast kahjulik. Kui numbrite 1-5 asemel on tähed, sõnad, lilled vmt, siis sisuliselt ei muuda see midagi. Oluline on edasiviiv tagasiside. Uuri selles koolis käiva lapse vanema käest, kas ja kui palju tuleb head edasiviivat tagasisidet.
  • Mis ootused on lastevanematele? Kahjuks on koole, kus lapsevanemaid kardetakse ja neid püütakse koolielust kaugel hoida. Vali kool, kuhu ka vanem on teretulnud, aga kus ei panda vanemale kooli kohustusi, nt kodus last igal õhtul õpetada. Õpetamine on kooli ülesanne. Vahel on muidugi koostöö vajalik, aga see, et vanem teeb lapsega koduseid ülesandeid, peaks olema erandjuht. Vanema ülesanne on tagada piisavalt und ja liikumist, tervislik söök ning turvaline kodune keskkond.
  • Kuidas toetatakse erivajadusega õppijaid? Kas õpetajad suudavad pakkuda individuaalset tuge tunnis või tunnist väljaspool? Kuidas? Millised tugispetsilistid on koolis olemas ja kuidas nende jutule pääseb? Kas moodustatakse taseme- või temporühmi (need on õpetajatele mugavad, kuid õpilaste seisukohast ebatõhusad)? Kui koolis on palju eriklasse (vana nimega väikeklassid), siis uuri, mille alusel need moodustatakse. Tihti pannakse sinna kokku erinevate erivajadustega õpilased ja seal eriti õppimist ei toimu. Kui palju saavad eriklasside õpilased veeta aega koos “suurte” klassidega? Tegelikult on igale õpilasele parim, kui tema klassikollektiivis on palju täiesti erinevaid indiviide. Tal kujuneb adekvaatsem mina- ja maailmapilt, õpib abi küsima ja abi pakkuma ilma ebavajalike emotsioonideta ning aktsepteerima, et inimesed on erinevad ja see on tore.
  • Kui kooli kodulehel või fuajee seinal on palju logosid (nt KiVa kool, Ettevõtlik kool, Tervist edendav kool jne), siis uuri, kas ja kuidas need päriselt ka koolielus realiseeruvad.

Kui hakkate konkreetset kooli valima, mõelge järgmiste küsimuste peale.

  • Kuidas hakkab laps koolis käima? Kas ta saab seal ise käia või peavad vanemad iga päev tooma ja viima? On koolibuss? Saab kellegi teisega sõitu jagada? “Taksotegemine” muutub üsna kähku tüütuks.
  • Mis on teie pere jaoks kooli juures kõige olulisem? Akadeemilised tulemused, turvaline õhkkond, kogukond, väärtused? Soovitan tutvuda erinevate koolidega, et oma eelistuses selgust saada kas või ebanäidete kaudu. Ja veel on oluline see, mida laps soovib. Tema peab ju selles koolis käima hakkama. Kas soovib lasteaia sõpradega koos jätkata? Tahab, et seal oleks toredad huviringid? Näen aeg-ajalt seda, et vanemate ootused koolile aja jooksul muutuvad. 1. klassi soovitakse laps panna väga “nunnusse” kooli, kus on oluline mängulisus, head suhted, koostöö jmt, aga alates 6. klassist muutuvad oluliseks eksamitulemused, sest vanemad avastavad järsku, et need on varsti ukse ees. Pehmeid väärtusi rõhutav kool ei tähendab ilmtingimata kehvade eksamitulemustega kooli. See, kui head on põhikooli lõpueksamite tulemused, sõltub mitmest asjaolust, aga kindlasti ei ole vastuolus heade suhete ja koostöö taotlusega. Vahel aga vanemad kardavad põhikooli lõpus “riske” võtta. Kinnitan, et see ei ole tegelik risk. Kui lapsel on koolis hea olla, on õpitulemused ka paremad.
  • Kas ja kui palju olete nõus hariduse eest maksma? Erakoolides on õppemaks – uuri, mis on selle sees ja mis ei ole. Munitsipaalkoolides tuleb ise osta õppevahendid, tasuda õppekäikude eest jmt. Mõnes koolis on kohustuslik koolivorm ja see võib olla päris suur kulu. Mõne kooli juures on sihtasutus, mis kogub (loodetavasti vabatahtlikke) annetusi. Seega, nuusi hoolega ringi, et leida üles varjatud kulud – neid võib olla iga omandivormiga koolis.
  • Kas laps vajab eritingimusi? Kui jah, kas selles koolis pakutakse neid?
  • Milliseid lisateenuseid pakutakse? Näiteks huviringid, pikapäevarühm jmt. Kas need maksavad midagi?
  • Millised on sportimisvõimalused? Kas pakutakse eritoitu (nt laktoosivaba)? Mis võõrkeeli õpetatakse? Käige erinevates koolides või rääkige tuttavatega, kelle lapsed käivad erinevates koolides, et saada ideid, mida üldse uurida.
  • Millal toimub õpilaste vastuvõtt? Mis dokumente on vaja esitada? Era- ja eliitkoolidel kipub vastuvõtt olema palju varem kui kodukoha koolides, nii et ära maga tähtaegu maha!
  • Mis ootused on koolil lastevanematele? Seda tasub uurida selles koolis käivate laste vanematelt, sest tihti lähevad teooria ja praktika lahku.
  • Kes on 1. klasside õpetajad? Mis on nende ootused ja käekiri? Direktor ajab selle peale tõenäoliselt udujuttu, aga sisukamat infot saab teiste lastevanemate käest.

Mida ma vanemana tegema peaksin, et valida hea kool?

  • Kuula oma last ja tema lasteaiaõpetajaid, kas on erisoove või -vajadusi. Isegi, kui Sinul on väga kindel eelistus, anna neile võimalus ja kuula tõesti ära. Sellest võib hiljem tulla suur jama, kui õigel hetkel sellele infole tähelepanu ei pööra.
  • Tutvu erinevate koolide kodulehtedega ja uuri selles koolis käivate vanemate käest kooli tegelike väärtuste ja põhimõtete kohta.
  • Käi kohapeal mitmes koolis, et küsida ära kõik oma küsimused ja veenduda, et see kool Sulle ja lapsele meeldib.
  • Soovi korral tee avaldus mitmesse kooli. Küll jõuad ära öelda.
  • Räägi huvipakkuvate koolide õpilaste, õpetajate ja lastevanematega. Nemad räägivad, kuidas asjad päriselt on.

Kokkuvõtteks panen südamele, et vali kool oma lapsele mitte iseendale. Kool peab sobima ja meeldima talle. Valige kool, mis klapib teie väärtustega, sest kui seal ilmneb ebakõla hiljem, oled paraja portsu otsas.

Loe ka siit, milline on hea kool: https://mariakurisoo.com/2022/10/15/milline-kool-on-hea-kool/.

Loe siit, mida teha siis, kui lahus olevad vanemate eelistused on erinevad: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120205378/jurist-selgitab-mis-saab-siis-kui-ema-tahab-last-panna-uhte-ja-isa-teise-kooli.

Loe siit, kuidas end ja last kooli algusest valmis seada: https://www.hooling.ee/hoolingu-uudised/10-punkti-hoolingult-kuidas-olla-valmis-kooliks/?fbclid=IwAR0sQ3lkZB-ITeUBDiwHzBB4TcwPenr4sdgbEl1t2EKxwZSgK1fIfjiBFUQ.

Posted in Vanemlus | Leave a Comment »

  |