mariakurisoo

Täna kirjutan motivatsioonist õppida ja vahet pole, kas tegemist on lapse, noore või täiskasvanuga. Loogika on sama. Mul oli lõppeval nädalal väga äge võimalus sel teemal vedada väikest õpisündmust ning selle inspiratsiooni tuules panen mõtted ka siia kirja lootuses, et mõistame selle võrra paremini iseend ja oma õpilasi. Hakkan kõigepealt pihta sellest, mis on motivatsioon ja jõuan välja selleni, kuidas seda ebameeldivaks või meeldivaks teha. Annan ka viiteid, kust saab edasi lugeda, sest kõike ise ümber sõnastada ei võta.

Täna kirjutades lähtun nagu ikka natuke enda kogemusest ja mõtetest, mis need on pähe toonud, aga ka teooriast. Praegu kõige kõvem motivatsiooni käsitlev teooria on isemääramisteooria (ka “enesemääramisteooria” vahel), inglise keeles Self-Determination Theory (SDT). Loodan, et lugejal seostuvad sellega psühholoogilised baasvajadused: autonoomia, kompetentsus ja seotus. Pikk jutt lühidalt on järgmine: et tunda end motiveerituna, peavad need baasvajadused olema rahuldatud. See ei sõltu inimese vanusest, elukohast, rahvustest ega millestki muust. Need baasvajadused on universaalsed.

Mis on motivatsioon?

Enne, kui edasi loed, mõtle korra iseenda peale. Meenuta üht olukorda, kus tundsid väga suurt motivatsiooni midagi teha. Millest see tuli? Mis Sind kannustas? Meenuta ka teist olukorda, kus tundsid mingi tegevuse vastu väga suurt vastumeelsust. Millest see tuli? Mis Sind takistas?

Mõtle motivatsioonist kui Sinu suhtest millegagi, mis on teoksil. Sa oled selle kas ise ette võtnud või sattunud olukorda, kus see tegu on vaja ära teha, või keegi sunnib Sind seda tegema. Motivatsioon ei ole inimese omadus, st ei saa öelda, et õpilane on vähemotiveeritud. Ta võib tunda vastumeelsust millegi konkreetse tegemisel, aga teeb rõõmuga hoopis midagi muud. Nii et motivatsioon on erinevate tegevuste osas erinev.

Kusjuures oluline on ka märkida, et ei muutu motivatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet või olemus. Ja motivatsiooni kvaliteet omakorda sõltub sellest, mis on mingi tegevuse põhjused või eesmärgid.

Tihti mõeldakse motivatsioonist skaalal sisemine-välimine, aga tegelikult on seal varjundeid rohkem. Väline motivatsioon jagatakse veel omakorda kaheks (kontrollitud ja autonoomne motivatsioon).

Tundub nagu neist mõnus ja soovitav oleks ainult sisemine motivatsioon, aga see on ebarealistlik. Väikestel lastel on suur osa tegevusi kannustatud sisemisest motivatsioonist, aga mida vanemaks saame, sest rohkem satume olukordadesse, kus peamine tegutsemise ajend on väline motivatsioon. See ei ole iseenesest halb. Selgitan kohe miks.

Millised on motivatsiooni liigid?

Motivatsiooni puudumine: ma ei taha seda teha, sest see pole mulle väärtuslik, ma ei oska seda teha ja/või ei saavuta sellega seda, mida tahan või vajan.

Väline motivatsioon: tegutsen teiste ootuste või surve najal või probleemide, kriitika või karistuse vältimiseks või hoopis tasu või preemia saamiseks.

Peale surutud motivatsioon: tegutsen, et vältida süütunnet, häbi, enesekriitikat või ärevust, või hoopis tugevast kohusetundest või soovin iseendale midagi tõestada või enesehinnangut tõsta.

Omaksvõetud motivatsioon: tegutsen, sest sellel tegevusel on minu jaoks väärtus ja see on mulle tähenduslik ning see on seotud minu eesmärkidega.

Integreeritud motivatsioon: tegutsen, sest see tegevus on seotud minu minapildi või identiteediga ning tegevus on kooskõlas minu vajaduste ja väärtustega.

Sisemine motivatsioon: tegutsen, sest tunnen sellest rahuldust, naudingut ning mind kannustavad uudishimu, mängulust ja spontaansus.

Kui soovid nendest lähemalt kuulda, vaata seda videoloengut.

Kuhu liigituvad need tegevused, mille peale mõtlesid seda postitust lugema hakates? Miks? Kas oskad iga motivatsiooni liigi juurde lisada ühe tegevuse, mida Sa oled pidanud või oled tahtnud teha? Usun, et oskad.

Miks on oluline motivatsiooni liikidest rääkida, on see, et neist nelja keskmise vahel on võimalik liikuda. Kui inimese baasvajadused on rahuldatud, tunneb ta tõenäolisemalt autonoomset motivatsiooni (omaksvõetud või integreeritud motivatsioon), mis on palju mõnusam kui kontrollitud motivatsioon (väline ja peale surutud motivatsioon). Kuna me ei saa pidevalt tegutseda sisemise motivatsiooni ajel, on tore, kui saame tunda vähemalt autonoomset motivatsiooni.

Kooli kontekstis on motivatsiooni kvaliteedile suur mõju õpetajal (kaudsemalt ka lapsevanemal). Õpetaja saab oma tegevuse kaudu pakkuda õpilasele autonoomia, kompetentsuse ja seotuse tunnet ja seeläbi turgutada ka motivatsiooni kvaliteeti. Väliselt motiveeritud (kontrollitud) tegevustest võivad arenguprotsesside – internaliseerimise ja integreerimise – kaudu saada isemääratud ehk autonoomsed tegevused. Internaliseerimine tähendab väliselt ettekirjutatud normi või otsustusväärtuse sisemist omaksvõttu. Integreerimine on protsess, mille käigu soetakse omaksvõetud normid ja väärtused inimese terviklikku minapilti.

Proovime panna seda kooli konteksti. Meil on siin üks õpilane ja tema inglise keele kodutööd. Millist motivatsiooni liiki ta tunneb iga näite puhul?

• Ta teeb need õigel ajal ära, sest uue keele õppimine on huvitav ja tema sõprade seltskonnas lahe tegevus.​
• Tegi inglise keele kodutöö kogemata vahetunnis pärast tundi ära, sest see oli nii lõbus.​
• Ta teeb need ära, sest ta on tüdruk ja peab hästi käituma ja õppima.​
• Ta ei teegi inglise keele kodutöid ära, sest ei viitsi.​
• Teeb viimasel hetkel kodutööd ära, sest siis saab telefoniaega.​
• Ta teeb inglise keele ülesanded esimeste seas ära, sest inglise keelt läheb palju vaja ja talle meeldib reisida.​

Võib ju mõelda, et enamus näidete puhul sai kodutöö tehtud – mis vahet siis on miks? Erinevus tuleb sellest, et autonoomse motivatsiooni ajel on palju mõnusam tegutseda. Tegevus on nauditavam (või vähemalt mitte ebameeldiv) ja tõenäosus, et tahame seda uuesti teha, on suurem.

Kuidas tappa (õpi)motivatsiooni?

See on väga lihtne! Selleks tuleb lapsel (või täiskasvanul) luua keskkond, kus ta tegutseb kontrollitud (välise või peale surutud motivatsiooni) ajel. Näiteks ähvardada karistustega või meelitada preemiaga. Või rõhuda süü- või kohusetundele, kritiseerida või haavata enesehinnangut. Kusjuures konks on selles, et kui õpilane, kellel on tugev autonoomne motivatsioon, satub kontrollitud keskkonda (saab preemiat tegevuse eest, mida ta niigi hea meelega teeks), siis langeb ka tema motivatsiooni kvaliteet.

Näited (pole kaugeltki mitte lõplik ega ammendav nimekiri):

• kui koristad oma toa ära, saad telefoniaega (või taskuraha),
• kui õpilased jutustavad tunnis, võtab õpetaja vahetunnist selle “aja tagasi”,
• kui õpilastel on kodutöö tegemata, tuleb tunnikontroll,
• pahandust teinud laps pannakse nurka seisma,
• laps sööb kausitäie toitu, mis talle ei maitse, lõpuni ära, sest muidu saab ema pahaseks (või ta arvab, et toidu järele jätmine on ebaviisakas ja ümbritsevad inimesed mõtlevad tast pahasti, kui midagi järgi jääb),
• teed lasanjet kõige keerulisema retsepti järgi, et külalistele muljet avaldada,
• õpetaja või lapsevanem hurjutab noori 9. klassis pingutama, sest eksamid tulevad ja on oht gümnaasiumist välja jääda,
• hilinenud kodutöö eest võetakse hindest üks pügal maha,
• mees ei nuta, sest “mehed ei nuta”,
• kiiruskaamera ees võtan kiiruse maha, aga kohe pärast seda kiirendan jõuliselt uuesti.

Mis näiteid Sul veel pähe tuleb? Kui oled õpetaja või lapsevanem, siis tuleb see kõik ilmselt tuttav ette. Aastasadu on selliseid “kasvatusvõtteid” kasutatud, sest need töötavad. Miks see siis probleem on?

• Kontrollitud motivatsiooni kogemine on ebameeldiv tunne – teeme selle asja kähku ära, et sellest tundest lahti saada, aga töö ei ole kvaliteetne ja uuesti seda hea meelega ei teeks. Kui võimalik, teeks sohki või nihverdaks kuidagi, et kiiremini vaevast lahti saada.
• Kontrollitud motivatsiooni kogedes tahaks selle ülesandega viivitada – hakkame prokrastineerima ja tööd edasi lükkama. Kes kaob sotsiaalmeediasse või arvutimängudesse, kes koristab või tegeleb muu pealtnäha konstruktiivse tegevusega selleks, et mitte seda kohustuslikku asja ära teha. Jõuame asjani vahetult enne tähtaja kukkumist või isegi natuke hiljem.
• Tegevused, mida peame tegema vastu tahtmist, võtavad energiat ja väsitavad rohkem. Tegevused, mida pigem tahame teha või oleme teadlikult valinud teha, annavad energiat ja väsitavad vähem.
• Õpilastel, kellel on pigem autonoomne motivatsioon, on paremad õpitulemused. Õpilased, kes tegutsevad kontrollitud maailmas (vt näited ülal), saavad kehvemaid tulemusi.
• Õpilased, kes tunnevad pigem kontrollitud motivatsiooni, tunnevad ka suuremat eksamiärevust ja võivad osutada ka suuremat vastupanu.

Tundub, et elame maailmas, kus motivatsioon tegutseda on suurel määral kontrollitud väliste tegurite või tegutsejate poolt. Aga tegelikult see ei pea nii olema. Saame suurendada autonoomse motivatsiooni osakaalu.

Kuidas motivatsiooni reanimeerida?

Baasvajadused (autonoomia, kompetentsus ja seotus) peavad olema rahuldatud. Siis saame ka väliselt kontrollitud motivatsiooniga õpilast sõbralikult nügida autonoomsema tegutsemise suunas (motivatsiooni liigid ei ole redel, mille iga aste on vaja läbida – võime “alumised” südamerahuga vahele jätta). Oluline on tugev suhe lapsevanema või õpetajaga (viimasest olen natuke kirjutanud siin), sest see toetab seotusvajadust ning on aluseks ülal mainitud internaliseerimise ja integreerimise protsessidele. Vajalik on, et lapsel/õpilasel/kolleegil on võimalik ise teha otsuseid oma tegevuse või õppimise osas ning ta mõistab, miks midagi vajalik on (mis on selle eesmärk ja kasu talle endale) ning ta saab selle eest sisukat ning asjakohast tagasisidet.

Kui laps, õppija või kolleeg on täiesti amotiveeritud midagi tegema (mossitab käed risti rinnal ja teatab, et ei tee), siis ei pea alustama preemiatest, et ta tegutsema saada. Kontrollitud motivatsioon aitab ainult lühiajaliselt ning selle “mõju” lahtub esimesel võimalusel. Püüdke leida tegevuse killuke, mille najal kasvatada autonoomset motivatsiooni.

Loe motivatsiooni teemal lähemalt ja pikemalt siit: “Kuidas õpilasi motiveerida : käsiraamat õpetajatele” / Jere Brophy, Archimedes, c2014. Kui kogu raamat on praegu liiga suur suutäis, alusta 7. peatükist.

Loodan, et selle postituse lugemine aitab Sul inimese, õpetaja ja/või lapsevanemana liikuda selles suunas, et Sinu elus (või klassiruumis) on rohkem rõõmsat tegutsemist ja vähem vastupanu ning piikide murdmist. Me kõik oleme väärt keskkonda, kus autonoomselt end teostada ning ühistest saavutustest rõõmu tunda.