Uue valitsuse esimene ostus oli anda ajapikendust muukeelsetes koolides võõrkeeles õpetavatele õpetajatele üks aasta eesti keele B2-tasemel omandamiseks. See puudutab õpetajaid, kes õpetavad seni venekeelsetes koolides edasi vene keeles (ei ole 1. või 4. klasside õpetajad). Rahvusvahelistes koolides inglise keeles õpetavate õpetajate jaoks B2-nõue kaotati sootuks. Eeldatakse, et need õpetajad suudavad aasta jooksul nõutud taseme omandada (nad on juba B1-keeleoskuse saavutanud ja käivad kursustel). Saan aru, et Tallinnas on õpetajaid, keda see otsus puudutab, 200.
Eestikeelsele õppele üleminek on möödapääsmatu
Valitsuse otsus on saanud üksjagu kriitikat ja see on mõistetav. Eestikeelsele õppele ülemineku oleks tõesti pidanud juba ammu ära tegema. See on eelmiste valitsuste tegemata töö, nii et nende nurin selle koha pealt on minu arvates silmakirjalik. Eestikeelsele õppele üleminek on vajalik, et iga laps Eestis saaks väga hea hariduse, mille najal saab edasi õppida ning tööd leida. Eestis õppimiseks ja töötamiseks on eesti keel vajalik. Pärast riigikorra muutust oleme lasknud kujuneda kahel koolisüsteemil, millest ühel on maailma ühed parimad tulemused (PISA järgi) ja teine on ka okei (parim venekeelne haridus maailmas ikkagi!), aga jääb esimesest kõvasti maha. See tekitab ja/või süvendab sotsiaalmajanduslikke probleeme, mis ei aita kedagi meist.
Eestikeelsele õppele üleminek on vajalik ja see tähendab ka üksjagu ressursikulu. See nõuab tähelepanu, aega ja raha. Kõigiga neist on kitsas, aga pole parata. Tuleb ära teha. Kahjuks oli katalüsaatoriks täiemahuline sõda Euroopas, aga parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd oleme selle reformiga alustamas ja ärgem seda enam tagasi keerakem.
Meil on väga suur puudus õpetajatest
Ja miks ma ütlen, et siiski on vaja teha väike leevendus? Sest meil on juba aastaid karjuv puudus õpetajatest nii eesti- kui ka venekeelsetes koolides. Eestikeelsele õppele üleminek tegelikult süvendab seda probleemi, aga nagu ütlesin – midagi pole parata. Tuleb ära teha.
Õpetajate puudusest kirjutasin lähemalt siin. See probleem on süvenenud juba aastakümneid ning on ka varasemate valitsuste tegemata töö. Tundub, et praegu on probleemi lahendamise osas pandud peamine panus õpetajate palga tõstmisele (kuigi sellel paistab nüüd ka kriips peal olevat). Tõenäoliselt palgatõus natuke aitab, aga üsna pika vinnaga (ülikoolides on rohkem õpetajaks õppijaid, aga neil on kvalifikatsioon käes alles viie aasta pärast). Väga palju töötab praegu koolides õpetajaid, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele või kellel on selle omandamine pooleli. See on nii häda sunnil. Ükski koolijuht ei võta sihilikult tööle õpetajaid, kellel puuduvad vastavad paberid. Seda tehakse, sest muidu jäävad tunnid andmata.
Kui nüüd Tallinnas oleks naksti vaja lahti lasta ja uutega asendada 200 õpetajat, oleks see väga suur probleem. Kusjuures see ei oleks ainult Tallinna venekeelsete koolide probleem, vaid mure laieneks ka teistele koolidele, sest õpetajaid ostetakse teistest koolidest üle või võetakse lihtsalt “nina eest” ära. See otsus mõjutaks tuhandete õpilaste kooliteed. Tunnid jääksid ära või asendataks. Ka viimasel juhul ei ole need ikkagi nii head tunnid, kui oma õpetaja antu.
Kriitikud ütlevad, et see on mugavusotsus ja küll õpetajad leitakse. Olles nüüd juba õige mitu suve pannud õpetajate otsimise nahka ja kuulnud kolleege sama tegemas, ütlen täie enesekindlusega – ei leita! Päriselt ka. Õpetajate puudus on nii suur, et on koole, kus tõepoolest jäävad tunnid andmata, sest õpetajat ei ole. Kusjuures ka see on probleem, kui leitakse üsna kehv õpetaja või tunnid jagatakse teiste õpetajate vahel ära. Mõlemal juhul langeb õppetöö kvaliteet ning koolipere heaolutunne. Nende arvelt ka nagu kompromisse teha ei tahaks.
(Ääremärkus. Digiõppematerjalid ja -vahendid ei leevenda õpetajate puudust. Õpilaste juurde on ikkagi vaja elus inimest, kes suudab hoida klassis korda, tagasisidet anda ja õpilaste motivatsiooni hoida. Arvutid seda (veel?) eriti efektiivselt ei tee.)
Lähme edasi
Hoiame nüüd küünte ja hammastega eestikeelsele õppele üleminekust kinni. Selleks, et reform toimuda saaks ja samal ajal koolid töötaksid ning head haridust annaksid, on vaja pidevalt silmad-kõrvad lahti hoida ja vajadusel pisikesi kursiparandusi teha. See ajapikendus, millest siin kirjutasin, ongi selline täiendav sammuke, mis aitab meid sihile lähemale ilma, et terve süsteem tõrkuma hakkaks. Suund on õige. Lähme koos edasi.
mariakurisoo 