Õppekava on disainitud nii, et kõik õpilased peavad edasi liikuma samas tempos ja enamasti ka samal rajal. Reaalsus on aga palju mitmetahulisem. Üks tüütu asjaolu on see, et õpilased puuduvad vahel ja mõni ei saa kohe õpitavale pihta ning vajab omandamiseks rohkem aega või teistmoodi lähenemist. Õpilase vajaduspõhise individuaalse lisajuhendamise sätestab Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 5: “Õpilasele, kellel tekib takistusi koolikohustuse täitmisel või mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, annab kool üldist tuge, mis kujutab endast õpetaja pakutavat individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenuse kättesaadavust ning vajaduse korral õpiabitundide korraldamist individuaalselt või rühmas.” Õpetaja jaoks tähendab see seda, et tuleb võtta lisaaega, sest tunnis on keeruline tegeleda õpilastega, kes on õppimises hoopis teises kohas. Selleks on leiutatud konsultatsiooni- ja järelevastamise tunnid, mis ei ole tavaliselt arvestatud õpetaja tööülesannete hulka (peaks olema!), aga eeldatakse, et õpetaja teeb neid.
Konsultatsioonitund
Konsultatsioonitunnis pakutakse lisajuhendamist neile, kes seda vajavad, nt õpilased, kes on puudunud tunnist, või need, kes ei ole tunnis asjale pihta saanud. Konsultatsioonitunnid tuleb panna erinevatele aegadele (st igal õpetajal on oma aeg), sest kui nad oleks ühel ajal, peaks puudunud õpilane valima, kuhu ta läheb. Samas, kui on palju õpetajaid, siis nad kattuma hakkavad ikka. Kui koolis hakkavad tunnid kell 9, saab konsultatsioonitunde panna ka hommikule. Soovitan seks puhuks aga vältida vahetunde isegi siis, kui vahetund on selleks piisavalt pikk. Nii õpetajad kui ka õpilased on ära teeninud puhkuse.
Konsultatsioonitundi saab tulla vabatahtlikult, õpetaja või vanema suunamisel või see tehakse mingitel juhtudel kohustuslikuks (nt individuaalse õppekava raames). Konsultatsioonitund on kindlasti vajalik enne järelevastamist, kui kontrolltöö on ebaõnnestunud.
Konsultatsioonitunnid on keerulised, kui õpetaja õpetab mitmes koolis (tal on siis ilmselt mitu konsultatsioonitundi), mitut ainet ja paljusid klasse. Näiteks loodusainete õpetajal võib konsultatsioonitunnis olla korraga 5. klassi loodusõpetuse ja 8. klassi füüsikat õppivaid õpilasi. Ma ei kujuta ette, kuidas seda ühe tunni raames korraldada. Samas, kui teha mitu konsultatsioonitundi, on see ilmselgelt õpilase huvides, aga kasvatab õpetaja töökoormust. Kui ühte ainet õpetab koolis mitu sama aine õpetajat, saavad kolleegid ka töökoormust jagada, nt 5.-6. klassile teeb konsultatsioone üks õpetaja, 7.-9. klassile teine.
Järelevastamine
Järelevastamise tunnis on võimalus õpilasel teha olulist tööd (nt kontrolltöö), mis “õigel” ajal tegemata jäi või ebaõnnestus. Mõnes koolis ei lubata tööd uuesti teha, kui esimesel korral tuvastati ebaausate võtete kasutamine. Minu arvates ei ole see õige, sest siis hinne ei kajasta mitte õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi, vaid ausust. Kuigi viimane on äärmiselt oluline, ei peaks see olema osa õppeaine hindest.
Mõnes koolis on igal õpetajal oma järelevastamise aeg, mõnes on kooliastme või tervele kooli kaupa ühine. Kui on ülekooliline järelevastamine, saab seda vastu võtta mõni kooli tugitöötaja (nt õppejuht) või õpetajad graafiku alusel ja see hoiab kõigi aega kokku. Ühtlasi on õpilasel lihtsam meeles pidada, millal järelevastata saab. Kui on erinevad ajad, on lihtsam leida vastamise aega õpilasel, kel on vaja mitut tööd järgi teha.
Mõnes koolis lubatakse järelevastata nii pika aja jooksul, kui vaja on, mõnes on see piiratud (nt kaks nädalat või üks trimester pärast kontrolltöö toimumist või tulemuste teada saamist). Mõnes koolis on lubatud järelevastata lõputu arv kordi, mõnes on see piiratud (nt üks või kaks korda). Mõnes koolis on lubatud järelevastata kõiki hindelisi töid, mõnes ainult kontrolltöid. Mõnes koolis on lubatud järele vastata ainult negatiivseid hindeid, mõnes kõiki. Kui oled oma koolis läbi mõtlemas, kuidas neid valikuid teha, siis nendele küsimustele vastamisel tuleb leida tasakaal õpilaste ja õpetajate huvide vahel. Kui järele saab vastata kõike ja enam-vähem lõpmatu aja jooksul, on see õpetajale suur koormus. Kui aga järelevastamise võimalused on väga piiratud, võib see takistada mõnel õpilasel edasi jõudmist.
Oluline on see, et õpilane ei tuleks pärast ebaõnnestunud kontrolltööd lihtsalt uuesti proovima, vaid vahepeal õpiks ka. Näiteks teeb vigade paranduse või käib konsultatsioonitunnis. Ideaalis lubaks õpetaja õpilase uuesti järelevastamisele siis, kui on kindel, et õpilane oskab seda, mida antud töös oskama peab.
Minu soovitused
Konsultatsioonitundide läbiviimine ja järelevastamise vastu võtmine peab olema arvestatud õpetaja tööaja hulka nii, et see vastab reaalsele töökoormusele.
Ühe klassi või lennu õpetajad võiks teha omavahel koostööd nii, et konsultatsiooni- (või järelevastamise) tund ei langeks ühele ajale. Ilmselt ei taha keegi teha lisatööd reede pärastlõunal, aga samas võib õpilase jaoks olla päris motiveeriv pingutada, kui sellega saab reede lühemaks.
Mõistlik on otsida võimalusi, kuidas saab konsultatsioonitunde koostöös lihtsamini teha. See töötaks ilmselt paremini suures koolis. Näiteks eesti keele õpetajad saavad ära jagada, mis klassidele keegi konsultatsioonitunde teeb.
Õpetajate aja kokku hoidmiseks võiks koolis olla üks järelevastamise aeg. Näiteks pakun sellise töökorralduse:
tunniplaanis on üks kindel aeg järelevastamise jaoks; kui kool on suur, tuleb teha mitu aega nt kooliastmete kaupa;
kui kool on väga suur ja on oht, et kõik õpilased ei mahu ühte ruumi ära, võib teha järelevastamise eelregistreerimise alusel ja pakkuda selleks mitu aega;
koolis on üks järelevastamise kaust (või mitu kausta, kui näiteks järele vastamine käib kooliastme kaupa), kus on taskud klasside, ainete või õpetajate jaoks (kui kool on väike, pole neid taskuid vaja, aga kui õpilaste arv läheb suureks, siis on vaja neid kuidagi jaotada, et õige töö üles leiaks);
õpetaja paneb töö, mida on vaja järelevastata, õigesse taskusse;
õpetaja kirjutab tööle õpilase nime peale, et see, kes järelevastamist vastu võtab, oskaks õige töö anda õigele õpilasele, ning kui töös on lubatud või vaja kasutada mingeid abimaterjale või -vahendeid (või on sellel õpilasel vaja kasutada mingeid abimaterjale või -vahendeid) kirjutab ka selle aineõpetaja tööle peale ning hoolitseb selle eest, et kui tegemist on mingi eksootilisema abivahendiga, mida järele vastamise klassis pole, et see õigeks ajaks sinna saab;
järelevastamise vastu võtmine on õpetajate vahel graafiku järgi ära jaotatud või teeb seda üks kindel kooli töötaja, kelle tööülesanne see on (nt õppejuht, õppekorraldusjuht, HEVKO vmt);
kui vastav aeg on käes, tulevad õpilased, kellel on vaja midagi järelevastata, kokku lepitud klassi, vastu võttev õpetaja annab neile kaustast õige töö ning kui vaja, ka muud vahendid selle tegemiseks, ning hoiab õpilastel silma peal, et nad ebaausaid võtteid ei kasutaks;
pärast paneb vastu võttev õpetaja tehtud töö vastavasse kausta tagasi ning õige aineõpetaja leiab selle sealt ning saab ära parandada.
Järelevastamiseks on ette nähtud kindel ajaperiood (nt tööde kättesaamisest kaks nädalat, aga kui õpilane on haige, siis selle aja võrra ajaaken pikeneb) ja korduste arv (nt saab ühte tööd järele vastata kuni kaks korda).
Oluline on see, et kui õpilane on kontrolltöös läbi kukkunud, siis enne järelevastamist, tuleb ta konsultatsiooni või õpib muul viisil õpetaja juhendamisel, et suurendada tõenäosust, et teisel korral saab töö tehtud.
Läbi mõelda, mis juhtudel lubatakse hindelist tööd uuesti teha.
Kas spikerdamine päriselt läheb arvesse kui puudulikud teadmised-oskused vastavas aines? Seda võiks kuidagi teisiti sanktsioneerida.
Kas hinnet “4” või muud sellele vastavat tulemust, saab järelevastata? Mina soovitaks teha nii, et kui tegemist on mingi väga olulise tööga (nt eksam), siis ju võiks uuesti teha, kui väga hea hinne on tõesti nii oluline. Kui aga tegemist on vähemolulise ülesandega (nt grammatikaharjutus või väike tunnikontroll), ei ole sellel mõtet.
Kokkuvõttes on mul kindel veendumus, et konsultatsiooni- ja järelevastamise tunnid on olulised, kuid nende ellu viimisel on oluline koostööd teha ja praktilised küsimused läbi mõelda, et võimalusel piirata õpilaste ja õpetajate närvi- ja ajakulu. Kuna õppijad on erinevad ja ikka juhtub asju, ilma lisavõimalusteta mööda õppekava edasi liikuda ei saa. Samas ei saa ka täiesti piiranguteta toimetada, sest aja planeerimist ning vastutust on vaja kasvatada ja aega säästa.
Üks hästi tore asi, mida teha, on tunnivaatlus. Ühest küljest tore, aga teisest küljest väga õpetlik. Täna veeretan mõtteid selle üle, miks ja kuidas tunnivaatlusi teha nii, et see oleks kasulik ja valutu.
Ainetund on põhiline asi, mida koolis tehakse. See on õpetaja peamine töövahend ja -keskkond. Õpilased veedavad suurema osa ajast tundides ning seal toimub see, miks me koolis käime – õppimine (muidugi õpitakse ka palju väga olulisi asju vahetunnis ja mujal, aga õppekavajärgsed asjad juhtuvad enamasti tunnis). Nii et on igati loogiline, et kui me tahame teada, mis ja kuidas koolis toimub, siis vaatleme justnimelt tundi.
Minu arvates on väga oluline enne tunnivaatluste alustamist kokku leppida, mis eesmärgil seda tehakse. Lihtsalt tunde vaadelda võib olla ka illuminatiivne, aga seda siis suures mahus ette võtta oleks kohutav ajaraiskamine. Tunnivaatlustele läheb palju aega ja selleks, et see töötaks, peab see olema hästi läbi mõeldud ja selge sihiga.
Miks?
Tunnivaatlusi võib teha vähemalt järgmistel põhjustel:
õpetaja tundma õppimiseks,
õpilas(t)e tundma õppimiseks,
õppimiseks või andmete kogumiseks,
koostöö edendamiseks,
õpetaja toetamiseks,
õpetaja kontrollimiseks,
õpetaja hindamiseks.
Tunnivaatlus on väga hea võimalus õppida tundma (uut) õpetajat. Näiteks tehakse proovitunde uute kolleegide valimiseks. Selle kaudu saab väga hea tunnetuse, kas see kandidaat on “meie inimene”. See, milline siis edukas proovitund välja näeb, on iga kooli nägu ja vaja omavahel enne kokku leppida. Proovitunni tegemise juures on vahva veel see, et kandideeriv õpetaja saab siis ka õpilaste, kolleegide ja koolimajaga rohkem tuttavaks ning on informatiivne talle endale ka. Nii et see on igati tervitatav praktika.
Õpetaja tundma õppimiseks on tore teha tunnivaatlusi ka siis, kui õpetaja on juba “vana kala”. Näiteks kui töötasin Emilis, siis käisin tunde vaatlemas selleks, et õpetajate käekirja tundma õppida, aga ka üleüldse aru saada, kuidas tillemates klassides asjad käivad. Ilma igasuguste klišeedeta – õppisin nii väga palju. Nüüd olen uues koolis, mis on hoopis gümnaasium, ja võtan sama tee ette. See on väga mõistlik viis, kuidas ühe hoobiga aru saada, kui ägedad kolleegid ja õpilased on, aga teisalt ka, kuidas selles kooliastmes üldse asjad käivad.
Soovitaksin tunde vaatlemas käia ka lastevanematel. See võib õpetaja jaoks hirmus olla, sest millegi pärast õpetajad pelgavad selliseid kontakte vanematega, aga kui õpetaja on sellega päri, siis on taoline võimalus väga õpetlik. Näiteks julgustaksin koolivahetuse või -alustamise protsessis uue potentsiaalse kooli tundides käima, sest nii saab väga hea ettekujutuse sellest, mis tolles koolis päriselt toimub. Kodulehel või koolijuhi kõnes on aeg-ajalt seda, mis on liiga ilus, et tõsi olla. Lisaks on mul ette tulnud olukordi, kus lapsevanemal on oma lapselt või mujalt kuuldu tõttu seisukoht tunnis toimuva kohta, mis ei vasta tõele. Siis vaatluse käigus on vanemal tekkinud palju mitmetahulisem ja terviklikum arusaamine sellest, mida õpetaja ning õpilased tunnis tegelikult teevad.
Kui juba õpilastele jutt läks, siis loomulikult on tunnivaatluse üks võimalik fookus hoopis õpilased (või noh, nagunii on, sest kui isegi vaatlen seda, mida õpetaja teeb, siis ilmselgelt on tema töö viljad näha õpilaste pealt). Vahel on vaja vaadelda aga üht konkreetset õpilast (nt tugispetsialist vaatleb, et aru saada erivajaduse iseloomust) või klassi, kellega on mingid konkreetsed mured. Mida väga soovitan teha, on vaadelda ühte klassi mitmes (järjestikuses) tunnis kas või terve koolipäeva. Olen seda korduvalt teinud ja julgustan südamest seda ka teisi. Ühest küljest on kasulik endale meelde tuletada, mis tunne on pikalt paigal istuda ja kuulata (vihjeks ütlen, et see on ebamugav). Teisest küljest on väga valgustav näha ühte klassi erinevate õpetajate tundides. Õpilaste käitumine muutub ja põnev on näha, mis seda mõjutab. Soovitan seda klassijuhatajatele ja aineõpetajatele, kellel on mingi klassiga mure. Teiste õpetajate tundide vaatlemine samas klassis võib anda häid mõtteid, kuidas küsimusi lahendada.
Tunnivaatlused on sageli osa millegi õppimise või teada saamise protsessist. Näiteks, kui koolis on parasjagu käsil õpistrateegiate õpetamise ülekooliline juurutamine, siis on väga suureks abiks, kui õpetajad üksteise tunde vaatlevad ja koos reflekteerivad. Nii saame uusi ideid ning toetame üksteise arengut. Vaatlus on tihti ka teadusliku teadmise loomise vahend, nt kogutakse seeläbi mingeid andmeid. Sel juhul on väga oluline, et tunnivaatluse aluseks on korralik tunnivaatlusvorm, mille sisu toetub uuringutulemustele ning tõepoolest peegeldab adekvaatselt seda, mida uuritakse.
Näen ka, et kolleegi tunnivaatlus on väga hea viis koostööd edendada. Näiteks, kui õpetatakse sama ainet, võib teise õpetaja tunnist ammutada häid ideid, mida ise kasutada. Kui oma aine on tihedalt lõimitud mõne teise ainega või on käsil ühine projekt, võib ka tunnivaatlus olla suureks abiks, et aru saada, mis teises tunnis toimub, või õppida seda, mida ka õpilased õpivad, et siis seda oma tunnis ära kasutada.
Usun, et väga sageli tehakse tunnivaatlusi alustava õpetaja toetamiseks: mentor läheb noore kolleegi tundi. Ka õpetajakoolituses käivad õppejõud tunde vaatlemas (ausalt öeldes ma ei tea, kas praegu seda tehakse, aga kui mina õpetajaks õppisin, siis minu ainedidaktika õppejõud käis küll – tervitan!). See võib olla üsna hirmus, aga kindlasti on väga kasulik. Siin on eriti oluline hoida fookust, et teemasid, mis üles tulevad, ei oleks liiga palju, ja et need ei käiks alustaval kolleegil üle jõu. Oluline on ka nende tunnivaatlustega mitte liiga vara alustada, vaid lasta õpetajal enne sisse elada ja mingid esimesed rutiinid käima saada. Aga samas ei tasu ka liiga hilja peale jätta, et kolleeg end üksi ei tunneks.
Huvitav teema on tunnivaatlus kui juhtimisinstrument, st kooli- või õppejuht vaatleb õpetajat, et teda kontrollida või lausa hinnata. Ma ei tea, kui tihti seda päriselt tehakse, aga mulle tundub, et kuna tunnivaatlusi tehakse üldiselt harva, siis iga tunnivaatlust tundub nagu hindamise või kontrollimisena. See ei peaks nii olema ja kirjutan sellest natuke allpool. Siiski, on juhuseid, kus tunnivaatlust tehakse selleks, et midagi kontrollida. Näiteks, on laekunud ühe õpetaja kohta kaebusi ja kooli- või õppejuht läheb tundi vaatlema, et saada aru, kas kaebuse sisu vastab tõele. Tondid hoiavad madalat profiili, kui tondipüüdjad tulevad, aga teatud juhtudel võib selline kontrollreid end õigustada. Viisakas oleks siis enne kokku leppida või vähemalt informeerida, miks ja mida vaadeldakse. Kui on tunne, et probleem ei ilmuta ennast, kui sellest ette hoiatada, ja seetõttu ei taha enne asjast rääkida, siis on see veidi nagu lõksu püüdmine.
On maailmas riike, kus tunnivaatlust kasutatakse ka õpetaja hindamiseks ja sellest võib sõltuda palk või muud hüved. Näiteks Ameerika Ühendriikides on osariike, kus selline tava on. Kuuldavasti on kõige parem vaatlusalus selliseks puhuks The Danielson Group’i Framework for Teaching, mis on põhjalikult läbi uuritud ja on korralikul kasutamisel võimeline eristama väga häid ja väga halbu õpetajaid (aga mitte väga häid ja häid). Kusjuures hindajaid on ühe õpetaja kohta vähemalt kuus ja nad peavad igaüks vaatlema vähemalt viit tundi, et saada õiglane pilt õpetaja tööst. Hindajad peavad olema läbinud põhjaliku koolituse, mis vastab just nimelt sellele mudelile. Ühesõnaga, vaatluse kaudu õpetaja objektiivne hindamine on peaaegu võimalik, aga – olgem ausad – ikka üsna keeruline. Ja minu küsimus siinjuures on veel, kas see on üldse ülepeakaela vajalik.
Niisiis, erinevaid eesmärke sai väga palju. Erinevad sihid tingivad ka veidi erinevad lähenemisviisid ja seetõttu on oluline enda jaoks enne tunnivaatlustega alustamist selgeks teha, miks seda tehakse. Kui eesmärgid on segased või neid on väga palju (nt korraga tahaks nii õppimist toetada kui ka kontrollida), siis jääb tulemus lahjemaks või puudub sootuks (sest hirm, mis tekib kontrolli käigus, takistab õppimist). Mõistlik on ette võtta üks väike amps korraga ja teha seda korralikult.
Mida?
Väga suur ja üsna keeruline teema on, mida vaadelda. Vaatlusmudeleid või -vorme on väga palju (üks asjalikumaid on lingitud ülal) ja neid saab oma tarbeks ka juurde teha. Samas on minu arvates väga oluline enne vaatlust kokku leppida, mida vaadeldakse (mis sõltub sellest, miks vaadeldakse). Muidu hajub tähelepanu ja hiljem pole selle materjaliga midagi teha.
Tunnivaatlus on vahend, mitte eesmärk. Seega, enne kui sellega pihta hakata, tuleb välja mõelda, mida ma vaatlen. Näiteks see teema, millega tegeletakse, võib tulla kooli arengukavast või õpetaja enda arenguvajadusest. Võib-olla lahendatakse mingit suurt probleemi (nt õpilaste käitumisega seoses) või hoitakse käigus ühist projekti. Igatahes peab nii vaatlejal kui ka vaadeldaval olema selge, mida vaadeldakse, sest see vähendab ka hirmu kogu protsessi ees. Kuna vaatlejad käivad klassides harva, siis see võib olla ärev kogemus mõlema poole jaoks. Kokkulepped vähendavad muresid.
Teine soovitus on see, et hoida fookus väga konkreetne. Näiteks kui teemaks on ennastjuhtiva õppija kujundamine, siis küsimus “Kuidas toetab see õpetaja ennastjuhtiva õppija kujunemist?” on liiga ümmargune. Vaatleja ei tea, mida otsida. Mõistlikum oleks “Mis olukordades kasutavad õppijad selle õpetaja tunnis X strateegiat?” või mõni muu küsimus, mille vastus on tunnis selgelt näha või kuulda. Ja mida vähem on erinevaid asju, mida peab tunnis otsima, seda tõenäolisem on selle leidmine.
Kui Sa lähed kolleegi tundi vaatlema, leppige omavahel täpselt kokku, mida Sa vaatled. Kui te olete koolis alustamas suuremat kolleegide tunnivaatluste protsessi, leppige ülekooliliselt kokku, mida vaadeldakse. Mõelge läbi ka, kuidas see asi, mida te otsite, ilmutab end erinevates ainetundides (nt matemaatika, liikumine, muusika või võõrkeel).
Kusjuures, kui teil on muidu kasutusel mingi pikk ja põhjalik vorm, siis seda saab ka jupitada. Näiteks proovitundi vaadeldakse mingite konkreetsete punktide alusel, mis on olulised just heade kandidaatide välja valimisel. Või alustava õpetaja jaoks on mingi veidi lühem variant kui kogenud kolleegi tarbeks. Kui muidu on vorm pikk ja lai, siis vahel on mõistlik see jagada mitme vaatluse vahel lühemateks juppideks. Siis on vaatlejal lihtsam fookust hoida.
Tunnivaatluse toetamiseks on olemas ka erinevaid äppe. Neil on igaühel mingi oma kiiks ja fookus, nii et äpi sobivus sõltub sellest, miks vaadeldakse ja mida otsitakse.
Kui vaatluse jaoks ei ole vormi, siis soovitan kasutada sellist tabelit:
Väga hästi!
Murekohad
Küsimused
Siia kirjuta see, mis Sinu meelest on tunnustamist väärt. Kui jaksad, pane absoluutselt kõik positiivne kirja, sest seda on hea pärast vaadeldule tagasi peegeldada.
Siia kirjuta see, mis Sinu arvates ei peaks nii olema. Kirjuta seda, mida NÄED või KUULED. Näiteks “Kati segab tundi” asemel kirjuta “Kati ja Mati vahetavad kirju.” Ehk siis kirjuta üles hinnanguvabad faktid.
Siia pane kirja asjad, millest aru ei saa, või kontekst on puudu. Näiteks, kas õpilastel on lubatud iseseisva töö ajal kõrvaklappidest muusikat kuulata.
Muuda seda tabelit vastavalt sellele, mis on vaatluse eesmärk, fookus ja info talletamise eesmärk. Kui Sa paned tunnist kirja, mis Sa näed või kuuled, siis üks võimalus on üles tähendada kõik, mida märkad (seda võib olla jube palju), aga elu on kohe lihtsam, kui teed valiku. Valiku aluseks on eesmärk. Kui soovid anda tagasisidet (sellest lähemalt allpool), siis pane kirja absoluutselt kõik positiivne, mida märkad, ning 1-2 murekohta (või esialgu kõik murekohad ja hiljem otsustad, mis neist olulisem on). Kui Sinu vaatlusel on mingi kindel fookus (õpistrateegiad näiteks), siis pane kirja ainult see, mis puudutab seda fookust, ja võib-olla ka mõned muud positiivsed märkamised. Ülejäänu on müra.
Mis saab edasi?
Tunnivaatlus üksi on tore, aga veel kasulikum on see siis, kui pärast vaatlust selle infoga ka midagi tehakse. Tavaliselt on pärast tunnivaatlust tagasiside- või refleksioonivestlus.
Tagasisidevestlusega on tegemist siis, kui tundi vaatles mentor, õppejõud või juht ja vaadeldav õpetaja on siin kontekstis õppija (või lausa hinnatav). Kuidas seda korraldada, kirjutan põhjalikult allpool.
Refleksioonivestlusega on tegemist siis, kui mõlemad vaatluses on õppijad (nt tunnivaatlus on osa kooli arengukava plaanist arendada õpilaste arutlusoskust ja vaadeldi seda, kuidas õpetaja selles tunnis juhtis üleklassilist diskussiooni ning nii vaadeldu kui ka vaatleja õpivad sellest kogemusest). Minule meeldis käsitleda ka neid vaatlusi, kus ma olin justkui vahetu juhi rollis, refleksioonivestlusena. Küsimused, mis võiksid aidata tunnivaatlust reflekteerida, oleksid järgmised (see nimekiri ei taotle lõplikkust):
Kuidas tunned end? (spordireporteri klassikaline on siin omal kohal – kui üks osapool on väga ärev, on mõistlik tunnetest enne rääkida, et saaks rahulikumalt edasi minna)
Kas see tund läks nii, nagu Sa planeerisid? (see on ka tihti teema, mis tahetakse kohe ära rääkida, et õigustada või vabandada seda, mis ei kukkunud ootuspäraselt välja)
Mis eesmärgid olid Sul sellele tunnile seatud? Kas Sa/õpilased saavutasid need?
Kui Sa peaksid täpselt sama tunni tegema uuesti, siis mida teeksid samamoodi ja mida teisiti?
Kellel õpilastest läks selles tunnis eriti hästi ja kellel mitte nii väga? Miks?
Mis olid uued õpiviisid või -võtted, mida kasutasid? Kuidas õnnestusid? Mida tuleks teha teisiti?
Mida märkasid iseenda ja/või õpilaste juures?
Tagasi vaadates sellele tunnile, mida soovitad kolleegidele, kes õpetavad sama teemat või klassi?
Kindlasti soovitan vestlust mitte tegemata jätta, sest selle kaudu õppimine käibki. Mitte kogemus ei õpeta, vaid kogemuse mõtestamine.
Kui tegemist on kooliülese kampaaniaga mingi suurema eesmärgi saavutamiseks, siis võib olla ka täitsa mõistlik vaatlusinfot koondada. Kuidas seda täpselt teha ja mis infot kokku koguda, sõltub eesmärgist. Ja nagu ikka, on mõistlik see enne kokku leppida.
Ja kui Mati käis Kati tunnis, siis võiks nüüd Kati minna Mati tundi, eks? Kusjuures see kehtib ka sel juhul, kui tundi käis külastamas mentor. Täitsa asjalik on hoopis teha nii, et esimesena läheb mentori tundi vaatlema mentii ja siis seejärel mentor läheb tema tundi. See on ühelt poolt nii turvalisust loov kui ka õpetlik.
Kuidas?
Kõige esimese asjana panen siia kirja, et täiesti asjalik ja üldse mitte hullumeelne tegevus on iseenda tunni vaatlus. Seda saab teha nii, et annad tunni ära ja siis võtad ette selle vormi või küsimuse, milles iseendaga või koolis laiemalt kokkulepe on saavutatud, ja selle alusel reflekteerid, kuidas tund läks (nt vaata refleksiooniküsimusi ülal). Veel ägedam võib see olla siis, kui oled tundi filminud ja vaatled seda siis pärast koos oma uurimisküsimusega. Seda viimast soovitan siiski edasijõudnutele ja kui esimest korda filmid, siis võiksid seda analüüsida koos mentoriga. Nii on lihtsam nende emotsioonidega toime tulla, mis end esimest korda filmilindilt nähes üles tulevad.
Aga kui vaatleja on teine inimene, siis kõige olulisem keskkonnatingimus on see, et vaatleja ja vaadeldava vahel on hea ja usalduslik suhe. Kui selles paaris on üsna võõrad inimesed, siis on see natuke hirmus kogemus, aga näiteks proovitunnis ei ole seda võimalik vältida. Sellisel juhul on abiks, kui vaatleja on rõõmsa, sooja ja rahuliku olekuga ning jagab enne vaatlust, mida täpselt vaadeldakse. Sellises olukorras tuleb eriti rohkelt pärast tundi tunnustada ja kriitikaga koonerdada.
Kui on tegemist õppimise eesmärgil toimuvate vaatlustega, siis on tulemuslikum, kui lahingpaar moodustub kolleegidest. Kui vaatleja on juht, siis tekib kohe veidi kontrollimaik juurde (kuigi see ei peaks nii olema!) ja turvalise suhte olemasolu on veel olulisem.
Selleks, et turvalist keskkonda luua, on oluline: – vigade väärtustamine, – haavatavuse ja tagasisidele avatuse näitamine, – suhetest hoolimine ja nendega tegelemine, – ootuste selgitamine, – arenguideede jagamine, – koostööks võimaluste loomine.
Ja sellest järgmised sammud on selle turvalise suhte hoidmine enne vaatlust, vaatluse ajal ja pärast tunnivaatlust. Siin on minu soovitused selleks. Kui olete tunnivaatlusi juba varem palju teinud, pole võib-olla kõik sellest, mis siin kirjas on, vajalik, aga kui nüüd alustada kavatsete, mõtle läbi, mis siit võtta.
Kuidas vaatlust kokku leppida?
lepi tunnivaatluse aeg aegsasti kokku – ära mine tundi ootamatult,
lepi vaadeldava õpetajaga kokku, kui tihti tema tundi vaatlemas käid, kui see on korduv sündmus,
küsi tema käest, milline on hea aeg vaatlemiseks,
lase vaadeldaval õpetajal endal valida, mis tundi, klassi või ainet alustuseks Sa vaatled (tõenäoliselt valib ta tunni, kus tunneb end kõige paremini – see ongi alguseks hea),
lepi kokku, kui pikk tunnivaatlus on (kui ajaline kestus ja eesmärk on lahtiseks jäetud, ole tunnis nii kaua, kuni näed vähemalt ühte väga hästi välja tulevat aspekti ja ühte asjaolu, mida saab parandada; võib piisata ka 10 minutist, aga kui vaatleja tunnist väga kiiresti ära läheb, võib see õpetajat ka ehmatada);
lepi kokku, mida vaatleja seal tunnis vaatleb (kogenud kolleeg näeb alustava õpetaja tunnis väga palju asju, mida saaks paremini teha, aga õppimise seisukohast on parem, kui keskendutakse 1-2 mõlema jaoks olulisele teemale),
leppige kokku, kuidas info salvestub:
kas tundi filmitakse? (kui jah, siis tuleb lastevanemate käest enne luba küsida ja mõelda läbi, mis videoga pärast tehakse)
kas vaatleja teeb märkmeid? kui jah, kas paberi-pliiatsiga või arvutiga? (arvutisse vaatav vaatleja võib mõnd õpetajat häirida või midagi olulist võib märkamata jääda)
kas vaadeldav õpetaja teeb märkmeid? (tunni ajal ei jõua õpetaja teha märkmeid tõenäoliselt, nii et see ei ole tegelikult hea mõte)
leppige kokku aeg, millal vestlete – parim aeg on:
kui teil mõlemal on mõnusalt aega vestelda (kuni 1,5 tundi),
nii ruttu kui võimalik pärast vaadeldud tundi,
õpetajal jääb pärast aega oma mõtteid korrastada, plaane ringi teha vmt.
Kuidas tunnivaatluse ajal käituda?
Kui peate seda vajalikuks, palu õpetajal end vaadeldava tunni alguses tutvustada õpilastele ja ühtlasi kirjeldage õpilastele ka, miks Sa seal oled. Kui Sul on võimalik, loo kontakt ka õpilastega – näiteks vestle vahetunnis. Tutvusta ennast ja oma eesmärke ning uuri õpilastelt, mis nemad arvavad sellest teemast, mis parasjagu vaatluse all on.
Tundi parasjagu vaatlemas olles, soovitan järgmist:
istu klassis nii, et näed õpilasi võimalikult hästi – hea koht võib olla suuremate mürakarude keskel või kuskil nurgas (vahet pole, kas klassi ees või taga),
tee kaasa nii palju kui võimalik (nt kui tundi alustatakse püsti seismisega, tee seda sama),
tee märkmeid viisil, mis segab võimalikult vähe (nt suur ja hääli tegev arvuti ei ole parim),
püüa jälgida oma näoilmet – mõnikord on süvenev vaatleja surmtõsine ja see võib õpetajat ehmatada.
Kui pikk peaks olema tunnivaatlus?
See sõltub eesmärkidest. Üks täitsa huvitav formaat on 3-minutilised lühivaatlused, millel on tutvuv ja veidi toetav iseloom. Oluline on, et vaadeldav saaks aru, mis on nii lühikese vaatluse mõte. Selle kohta saab lugeda lähemalt sellest raamatust.
Kui tegemist on alustava õpetaja toetamisega, siis võib vaatlus olla vabalt 10 minutit pikk. Siis on see vähem väsitav ja vestlusteemasid on parasjagu, mitte liiga palju. Kui tegemist on (tulevase) kolleegi tundma õppimisega, uudishimu rahuldamisega, koostöö käigus hoidmise või lausa kontrollimise/hindamisega, siis peaks vaatlus ikka pikem olema (nt ühe koolitunni pikkus, et näha tundi kui tervikut).
Kuidas valmistuda järeltegevusteks?
Järeltegevused sõltuvad tunnivaatluse eesmärgist. Kui vaatlejalt oodatakse nüüd tagasisidet, siis valmistudes tagasisidevestluseks mõtle järgmiste asjaoludele:
millega meie eelmine vestlus lõppes? kas leppisime kokku, et tuleme millegi juurde tagasi?
mis on selle vestluse eesmärk?
mis on selle õpetaja või minu eesmärgid?
mis eesmärgi te leppisite kokku tunnivaatlust kokku leppides?
mis viisil see õpetaja soovib tagasisidet?
mida mina õppisin? miks see on minu jaoks oluline?
kui palju on teil aega?
mida ma nägin – anna tagasisidet lähtudes andmetest,
mis on Sinu arvates olulised punktid, mis tuleks läbi arutada (1-2 kriitilist kohta)?
kas saan kaasa võtta mingeid materjale, mis nendes küsimustes abiks oleks?
Õppija õpib just seda, mille jaoks ta parasjagu valmis on, ning pole mõtet anda vastuseid, kui õppijal ei ole veel küsimust. Seda on tagasiside andmisel oluline silmas pidada. Parem on edasi liikuda väikeste sammudega ja õppija seatud tempos ja rada pidi.
Milline võiks olla tagasiside?
Kui nüüd pärast tunnivaatlust peaks andma tagasisidet, siis mõtle selle peale, milline tagasiside on praegu asjakohane.
Konstruktiivne tagasiside – üks osapool annab näpunäiteid teisele osapoolele, kes seda vajab. Tagasiside andjal on midagi olulist öelda tagasiside saajale, näiteks konkreetne juhis või soovitus. Konstruktiivse tagasiside teemadeks on sageli käitumise juhtimine, tunni planeerimine, õppemeetodid, diferentseerimine jmt. Konstruktiivne tagasiside jaguneb omakorda:
Direktiivne tagasiside – annab spetsiifilise juhise tihti millegi sellise kohta, mis on üheselt nõutav.
Ettepanek – teeb ettapaneku või soovituse, mida teine osapool võiks kaaluda.
Uuriv tagasiside – koos arutatakse keerulist olukorda või küsimust, kus kummalgi osapoolel ei ole “õiget” vastust. Eesmärk on koos õppida.
Erinevates valdkondades on põhjalikult uuritud, milline tagasiside on tulemuslik. Siin on ülevaade kümnest kriteeriumist, mis on uuringutest pinnale jäänud.
Strateegia
Kirjeldus
Individuaaliseeri tagasisidet saajat silmas pidades
Efektiivne tagasiside on kokku pandud võttes arvesse saaja individuaalseid tugevusi ja arengukohti, isikuomadusi ja eelistusi.
Anna konkreetset, fokusseeritud tagasisidet
Tagasiside peaks peegeldama selgeid ootusi ja viitama konkreetsetele olukordadele, käitumistele ja andmetele. On oluline vältida liiga laia ja ebakonkreetset tagasisidet.
Anna objektiivset ja hinnanguvaba tagasisidet
Tagasisidet andes on oluline vältida järeldusi ja hinnanguid. Erinevate andmete kasutamine võib olla abiks.
Hoia positiivset ja toetavat suhet tagasisidet andes
Positiivne suhtlusstiil ja siirad toetusavaldused kolleegide vahel võivad oluliselt parandada pühendumist, koostööd, heaolutunnet, töö tulemuslikkust ja terve organisatsiooni töö tulemusi.
Pööra tagasisidet andes tähelepanu turvalisele keskkonnale ja suhetele
Tagasiside andja peab silmas pidama, kuidas tagasiside mõjub emotsionaalselt ning mõjutab suhteid. Tagasisidet peab andma usaldusväärne kolleeg turvalises keskkonnas.
Kindlusta, et tagasiside on regulaarne ja pidev
Selleks, et tagasiside oleks tulemuslik, peab kohtuma tihti.
Ole järjekindel
Järjekindel tagasiside vähendab laialivalguvust, suurendab selgust ja toob tähelepanu konkreetsetele tegevustele. See annab tagasiside saajale aega seedida, reflekteerida ja uusi ideid omaks võtta.
Anna tagasisidet aegsasti.
Tagasisidet tuleb anda siis, kui saaja seda vajab. Sellega liiga kaua ootamine vähendab selle tõhusust ja mõju.
Tule tagasiside juurde tagasi
Tagasiside saaja võib vajada eesmärkide suunas liikumisel jätkuvat tuge ning võimalusi küsida küsimusi, selgitusi ning lisada uusi ideid.
Anna tagasiside saajale võimalusi vastata, reflekteerida ja panustada
Tagasiside ei ole ühesuunaline. Tagasiside saaja vajab Sinuga koos võimalusi vastata, reflekteerida ning ümber planeerida järgmisi tegevusi ja eesmärke.
Allikas: E. Drago-Severson, J. Blum-DeStefano “Tell Me So I Can Hear You. A Developmental Approach to Feedback for Educators” Harvard Education Press 2016, lk 31-33. Soovitan seda lugeda, kui Sul tuleb tihti ette tagasiside andmist!
Mida teha pärast tagasisidet andmist?
Kui tunnivaatlus oli osa pikemast õppimisprotsessist, siis on oluline selle vaatluse ja vestluse juurde hiljem tagasi tulla. Selleks on mitmeid võimalusi.
Küsi vestluse lõpus, mida õpetaja kavatseb teha, et räägitut ellu viia. Pane see endale kirja ja lepi kokku millal te selle juurde tagasi tulete. Lisaks võid uurida järgmist:
Kuidas sa seda teed?
Kuidas sa selle välja mõtled?
Millist tuge sa vajad, et õpitut ellu viia?
Mida sa nüüd ette võtad? Miks sa seda teed?
Milliseid väljakutseid võib ette tulla?
Kuidas ma saan sind edaspidi aidata?
Astu ligi/helista/kirjuta õpetajale mõni päev hiljem (või rohkem – sõltub ülesandest ja õpetajast), et küsida, kuidas tal viimati arutatud küsimusega läheb. Küsi nii tema tugevuste kui ka arenguvajaduste kohta. Siis mõjub see vestlus hoolivana (mida ta ka on!), mitte kontrollivana. Vajadusel paku materjale või tuge.
Järgmisel kohtumisel aruta põgusalt ka eelmise vestluse teemasid. Kui vaja, tegele baasilise teemaga põhjalikumalt enne, kui järgmise ja keerulisema teemaga edasi lähed. See on oluline ka usaldusliku suhte seisukohast. Õpetaja mõistab, et sa toetad teda, mitte ei läbi niisama mingit check-listi või programmi.
Koosta õpetajaga koos tegevuskava keerulise teemaga tegelemiseks. Tegevuskava olulised komponendid on:
õpetaja sõnastatud tähenduslikud eesmärgid,
konkreetsed tegevused,
konkreetsed väljundid,
kalenderplaan ja (vahe)tähtajad.
Kui selline tegevuskava on koostatud, on väga oluline selle juurde regulaarselt tagasi tulla ja pakkuda õpetajale võimalusi reflekteerida, kuidas selle täitmisega läheb. Vajadusel tuleb tegevuskava muuta.
Kuidas vaadeldavana tunnivaatlusest maksimum välja võtta?
Kui Sina oled see, kelle tundi vaadeldakse, saad ka palju ära teha, et see oleks võimalikult meeldiv ning õpetlik kogemus. Siin on mõned näpunäited:
Kui see ei ole ilmselge, küsi, mis põhjusel või eesmärgiga vaatlema tullakse. Kui kasutatakse mingit vormi, tutvu sellega.
Kui võimalik, tee ettepanek, mis tundi vaatlema tullakse (või mis klassi või mis päeval). Kui Sul on vaatluse üle rohkem kontrolli, tunned end julgemalt.
Räägi õpilastele enne, et tullakse tundi vaatlema ja selgita miks. See vähendab nii nende kui ka Sinu ärevust. See on ka õpilaste vastu aus, sest neid vaadeldakse ju ka.
Ära tee etendust (v.a juhul, kui see on proovitund ja osa kuskile tööle kandideerimisest – siis pole küll põhjust end tagasi hoida!). Tee on täiesti tavaline hea tund, st lähtu selle planeerimisel ja ellu viimisel oma õpilastest ja tunni õpieesmärkidest (kui asjakohane, siis ka vaatluse eesmärkidest – näiteks kui vaadeldakse õpistrateegiate kasutamist, siis planeeri neid teadlikult tundi sisse). Ära tee midagi teisiti ainuüksi selle pärast, et keegi Su tundi vaatleb.
Kui vaatleja on tunnis, kaasa teda täielikult, st anna talle ka töölehed või muud vahendid, et õppetegevuses osaleda, kaasa rühmatöödesse vmt (kui see mingil põhjusel just ei sega või pole muu asjaolu tõttu vastunäidustatud).
Kindlasti kasuta võimalust pärast vaatlust vestelda. Ole aus iseenda ja oma partneri vastu. Tee vestluse käigus märkmeid. Nii on see kogemus kõige kasulikum.
Lõpetuseks
Pakun Sulle siia lõppu ühe väikse mõtteharjutuse. Loe lugu minu esimesest tunnivaatlusest, kus mina olin õpetaja, keda vaadeldi.
Kui mina õpetajana alustasin, käis minu mentor, kooli õppealajuhataja, ühe korra mu tundi vaatlemas. Ta tegi hoolega märkmeid ja pärast tunnivaatlust vestlesime ning ta andis tagasisidet. Vestlus oli sõbralik ja rahulik, aga selle sisu ma enam kahjuks ei mäleta. Lõpetuseks ütles ta, et sain hindeks “nelja”. Küsisin talt tema ilusti vormistatud märkmetest koopiat. Ta vastas, et ei saa anda, sest see on kooli sisehindamise dokument ja ei kuulu jagamisele.
Oles nüüd kogu minu (seekord väga pika) lugulaulu läbi lugenud ja mõelnud ka enda kogemuse peale, siis mida Sa teeksid samamoodi nagu too õppealajuhataja ja mida teisiti? Miks?