mariakurisoo

Kes ei ole seda artiklit veel lugenud, palun lugegu: “Pooled Pääsküla kooli üheksandikud kukkusid eksamil läbi. Lapsevanemad süüdistavad kooli, kool lapsi”. Kirjutan, sest ei suuda mitte vaiki olla. Kardan, et see lugu võib olla esimene, aga see ei jää viimaseks.

Juhtunud on olukord, kus matemaatika põhikooli lõpueksamil kukkus läbi 25st õpilasest 12. Artikkel algab sellega, et tavaliselt kukub läbi 15% õpilastest, mis on ka hirmus, aga kirjutan praegu sellest klassist. Kirjatüki autor on võtnud kommentaarid erinevatelt osapooltelt ja kurb on lugeda, et vastutust ei võeta ja süüdistatakse üksteist. Tänan loo autorit ja kõiki, kes oma muret avalikult jagasid. See on tõepoolest üks õpetlik lugu. Siin on see, mis mina arvan, et valesti läks.

Õpimotivatsioon

Need lapsed on selles koolis käinud üheksa aastat. Neid ei ole alt veetud viimasel aastal, vaid põhikooli lõpetamiseks on valmitutud juba kooli algusest peale. Eksam ei ole mingi asi iseeneses, milleks on drillida vaja (ja kui on, siis on viga eksamis). Kooli juhtkonna esindaja ütleb, et õpilastel ei ole õpimotivatsiooni ja selle tõttu on tulemused kehvad. Õpimotivatsioon ei ole õpilase muutumatu omadus nagu silmade värv. See on muutlik ja muudetav. Ja seda muuta saavad kõige paremini õpetajad. Loomulikult vanemad ka, aga siis on tarvidusel tavaliselt sunnimeetodid (nt kui kodutööd on tegemata, siis arvutiaega ei saa). Armastust oma aine vastu kasvatavad ikka õpetajad ise. Seda kellegi teise kraesse keerata ei saa. Kui õpilane ei taha mingit ainet õppida, siis võivad sellel olla järgmised põhjused.

• Õpetajal ja õpilastel on omavahel halvad suhted. See võib tulla sellest, et õpetaja kohtleb õpilasi halvasti, ebaõiglaselt või alandavalt või õpetaja lihtsalt eriti ei suhtle õpilastega. Lihtsalt annab oma asja ja igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Õpetaja ei näita hoolimist ega võta (kaas)vastutust tulemuste eest.
• Õpilane ei oska seda ainet õppida, st tal puuduvad vajalikud või ainespetsiifilised õpioskused. Väga sageli kasutavad õpilased väga ebatõhusaid õpivõtteid ja nad ei saa ise ka enne kontrolltööd aru, et nad tegelikult ei oska õpitavat. Ka kui õpilane ise seda ei tea, ei tea õpetaja ammugi mitte. Kui õpilane ei oska tõhusalt õppida, õpib ta ebatõhusalt, mis tähendab, et kulub palju vaeva, aga tulemust ei tule.
• Õpilane ei saa selles aines kunagi eduelamust või positiivset tagasisidet. Kui õpilane ei koge eduelamust, tekib lootusetuse tunne ja süveneb uskumus, et mul polegi selle peale annet (see on jäävususkumus, mis enamasti ei pea paika). Kui õpetaja ka ei oska positiivset leida ja seda õpilasele peegeldada, võib vähenegi huvi ära kaduda.
• Õpilasel on juba sellised lüngad aines, et neid ei ole enam võimalik ületada. Õpetaja “kappab” materjaliga edasi ja maha jäänud õpilane jääb veel rohkem maha. Pingutus muutub mõttetuks ja mõistlik tundub täiesti alla anda.

Kindlasti on variante veel, kuid need on minu esimesed kahtlusalused. Juhin tähelepanu, et kõik need probleemid on lahendatavad, kui õpetaja neisse aega ja tähelepanu investeerib. Muidugi pole kellelgi kumbagi ülearu, kuid üheksa aasta jooksul võiks ju leida võimaluse küll.

Kuidas toimub õppimine

Minu jaoks on selles loos huvitav asjaolu see, et pool klassis kukkus ootamatult (!) läbi. Kas eksam oli oluliselt keerulisem, kui koolitunnis õpitav? Kas oli selle klassi õpilaste jaoks erakordselt halb päev? Kas nad olid tunnis õppinud mingeid hoopis teisi asju? Igatahes, kuidas sai selline asi tulla ootamatult?

Loen, et lapsevanemad on oma murega pöördunud kooli juhtkonna poole, sest õpilased räägivad, et õpetaja ei selgita piisavalt. Mina kuulaksin selle kohapealt lapsi väga hoolega. Nad on üheksa aastat järjest näinud väga paljusid õpetajaid ja oskavad päris hästi öelda, kes on hea õpetaja ja kes mitte. Vahel ei oska õpilased seda hästi põhjendada, kuid nende hinnangut ma usuksin. Tõepoolest, väga tihti matemaatika tundides ei tehta muud, kui lahendatakse ülesandeid. See on ilmselt loomulik. Kuid küsimus on nüüd selles, kuidas seda tehti.

• Kas iga laps sai tahvli ees täitsa iseseisvalt harjutada ja vigu teha? Vead on imelised! Neid on vaja selleks, et toimuks õppimine. Kui ma taipan, et olen teinud vea, hakkan otsima, mis läks metsa. Otsimise käigus mõtlen kogu lahendusprotseduuri läbi ja kui aru ei saa, otsin abi. Saan tagasisidet. Isegi, kui see protsess on frustreeriv, on kogu minu tähelepanu sellel, mida ma pean õppima ja paremini tegema. Nii õppimine käibki!
• Kas õpilased kirjutasid tahvlilt lahendused ja vastused maha või mõtlesid ka sealjuures? Kui esimest, siis oli see mahavisatud aeg. Kui mõtlesid ka, on tore, aga tegelikult peaks iga õpilane ikka täitsa ise pusima.
• Kas lapsed said lisaselgitusi, kui ilmnes, et kellelgi on eelteadmistes lünk? Kui ei, siis ta “kadus” ära ja terve tund või isegi mitu läks raisku.
• Kas õpilane sai ise hinnata oma teadmisi ja oskusi ning end ise testida? Kas oli vahekokkuvõtteid, nt tunnikontrolle ja kontrolltöid? Kas seal oli eksamiülesandeid?

Ja ärgem visakem nüüd kõike kiva ka õpetaja kapsaaeda. Mul on väga mitu kana kitkuda ka õppekavaga, mis on tõesti väga ülepaisutatud ja kust tõesti peab kiiresti läbi “ratsutama”, et õppeaasta lõpuks saaks kõik “läbi võetud”. On justkui normaalne, et 15% õpilastest kaob selle kiirustamise käigus ära. See ei ole okei. See on hirmus. Kuhu meil kiire on?

Artiklis on kirjas, et “tavahinded on lastel valdavalt positiivsed”, aga näe – eksam läks pahasti. Tundub, et siis on hindamissüsteem viltu. Kahjuks oleme harjunud 5-pallise hindamisega, mis ei anna pea üldse infot selle kohta, kuidas õpilasel läheb. Sõnalise tagasiside andmine on üsna vähe levinud, sest õpetajatel ei ole selleks aega. Miks me oleme leppinud olukorraga, kus saame põhikooli lõpus teada, et miski on pekkis? Miks peavad noored närveerima teadmisega, et kui läheb halvasti, siis ongi halvasti ja korda teha enam ei saa? Meil on vaja terve põhikooli jooksul iga õpilast toetada, et ta jõuaks edasi ja lõpetaks põhikooli edukalt. Me ei või endale lubada, et läheme lõpueksamile vastu nagu loteriile. Nii et on aeg hindamissüsteem korralikult läbiraputada, et õpilasel, õpetajal, lapsevanemal ja koolijuhil oleks korralik ülevaade, mis on hästi ja mis vajab veel tegelemist.

Õpetaja toetamine

Üks konks on siin veel. Loen, et kriitikat on selle õnnetu õpetaja aadressil tehtud aastaid. Tekib küsimus, miks teda ei toetatud, et ta tulemused paraneksid või teda välja ei vahetatud. Miks esimest ei tehtud, ei tea. Võib-olla selle pärast, et vahepeal ei olnud õpilaste edenemisest adekvaatseid andmeid (kuigi üks etteheide oli, et tehti liiga kiiresti tunnikontrolle…) ja õpilaste kriitikat ei võetud tõsiselt. Aga õpetaja lahti laskmine on riskantne. Praegu on õpetajatest nii suur puudus, et nii võib täitsa ilma õpetajata jääda. Eelmisel sügisel oli väga palju koole, kus olid ametikohad täitmata ja tunnid jäid seetõttu ära. Ilmselt 9. klassis seda riski ei juleta võtta. Aga seda enam peaks tähelepanu pöörama iga õpetaja professionaalse arengu toetamisele. Iga okas loeb!

Ja edasi?

Nii. Olukord on kehv. Mida teha?

• Ühest konsultatsioonitunnist ei piisa mitme aasta materjali järele õppimiseks. Palun tehke neid veel. Kui kooli poolt ei tule, organiseerigu õpilased omavahel üksteiselt õppimise õpiringid, kus eksamiülesandeid koos lahendada.
• Toetada õpilaste vaimset tervist, et nad selle pinge ja ebaõnnestumise tundega toime tuleksid ja suudaksid end korduseksamiks kokku võtta. See ebaõnnestumine ei näita nende laste kohta midagi! Nad on endiselt armastusväärsed ja suutlikud noored inimesed. Nad vajavad rohkem tuge, et sellest olukorrast välja tulla.
• Lapsevanemad, nutke üks peatäis ja siis võtke end koos lastega kokku. Sinu noor vajab praegu Sinu tingimusteta armastust ja rahulikku meelt.
• Toetage selle artikli tahtmatut peategelast, matemaatika õpetajat. Ta vajab juhendamist ja tuge. Või hoopis korralikku puhkust. Kui need ei aita, siis töökohavahetust.
• Hea koolijuht, vaata üle,
  • kuidas Sinu koolis hoitakse silm peal õpitulemustel ja midagi tehakse siis, kui need teevad ootamatu pöörde,
  • kuidas Sinu kooli õpetajad toetavad õpilaste õpimotivatsiooni, sest see on iga õpetaja töö,
  • kuidas luuakse ja hoitakse Sinu koolis tugevaid suhteid, et koos lahendada tõsiseid muresid.

Öeldakse, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Antud juhul on vaja, et igaüks võtaks omaks vastutuse, mis tema oma on. Palun ärge süüdistage üksteist, vaid otsige koos lahendust. Süüdlase otsimiseks pole aega. Juba 14ndal on järeleksam!

Soovin jõudu ja edu kõigile eksamite tegijatele!

Loe ka seda väga head artiklit samal teemal: https://www.err.ee/1609032911/harli-uljas-matemaatikaeksam-kui-pealisehitis

Pühendan selle loo Emili imelistele inimestele.

Mõned noored teavad juba varakult, et soovivad saada õpetajaks. Mõned teavad kindlalt, et ei soovi seda üldse. Ma ei mäleta enam, miks või mille järgi ma oma valiku tegin, aga siin ma nüüd olen. Ma ei kujuta ette, et töötaksin mingis teises elusfääris. See on minu kirg ja kutsumus ning mul on vedanud sellega, et olen ümbritsetud samasugustest inimestest.

Mõned arvavad, et õpetajaks ei saada, vaid sünnitakse. Ei tea. Usun, et suurem osa “õpetajaoskustest” on õpitavad. Samas, kui vaatan ringi ning mõtlen oma erakordsete kolleegide peale, siis tekib tunne, et mõni on küll kohe loodud selle töö jaoks.

Koolis töötamine nõuab eriti suurt usku igaühte. Õpetaja on päevast päeva koos väikeste inimestega, kes ei oska veel õigesti käituda ja õigeid asju õige kohapeal öelda. Laps või noor võib teha väga ootamatuid asju väga erinevatel ajenditel. Õpetaja peab murdosa sekundi jooksul otsustama, kuidas ta reageerib. Samas tuleb jääda rahulikuks ja toetavaks absoluutselt igas olukorras. Hea õpetaja usub parimat igast väänikust. Vahel kortsutab kulmu, ohkab või teeb resoluutsemat häält, aga usk jääb alati alles. Koolis töötaval täiskasvanul ei teki kunagi rutiini, sest lapsed on erakordselt leidlikud, kuid alati tuleb jääda sõbralikuks ja rahulikuks. Imetlen iga õpetajat, kes pahandusse sattunud juntsule rahulikult seletab, mis valesti läks ja kuidas paremini saab.

Tõeline õpetaja ei ole lihtsalt aineõpetaja, vaid ta kasvatab tulevikuinimesi, kes teevad maailma paremaks. Õppeaine on tema jaoks vahend arendamaks õpilaste väärtuseid ja hoiakuid. Hea koolmeister võtab vastutuse selle eest, et väheneks kiusamine ja suureneks lugupidav käitumine üksteise vastu. Vahel õpetajad isegi ei teadvusta seda, kui palju nad lapsi kasvatavad. Juba oma eeskujuga kujundavad nad laste positiivseid käitumismustreid. Tõeliselt kihvtid õpetajad pingutavad selleks veel ekstra – õppekäigud, külalisesinejad, koostöö kolleegide ja vanematega, arenguvestlused jne. Kahjuks ei mahu need tegevused kõik tööaja sisse, vahel läheb uneaegagi.

Õpetajad peavad toime tulema iseenda ja teiste ootustega ning lõhega nende ootuste ja reaalsuse vahel. Koolidele on pandud väga suur vastutus. Tahaks nii väga, et töö saaks tehtud, kõik oleks korras ja probleeme poleks. Koolis seda küll kunagi ei juhtu. Koolitöötaja töö ei saa kunagi valmis. Kui üks mure hakkab lahenema, tuleb juba teine peale. Kogu aeg tahaks paremini ja kiiremini. Ja tegelikult teemegi oma tööd iga päev paremini, kuid areng on tihti nii aeglane, et ise selle sees olles edusamme ei märka. Õpetaja stressitaluvus peab olema tõesti kõrge. Iga päev toob palju planeerimatut, kuid neist hoolimata on iseendal ja teistel ootusi, mis tuleb sellegipoolest ära täita.

Iga kool peaks olema kogukonnakool. Ometi on igas kogukonnas väga erinevaid ootuseid oma haridusasutusele. Mõni vanem arvab, et hindeid peab panema, aga teine on sellele vastu. Mõni tahab, et iga päev käidaks õues mängimas, aga teine peab seda ohtlikuks. Üks tahab, et tegeldaks sotsiaalsete oskuste ja õpipädevusega, aga teine, et eksamitulemused oleksid head. On vanemaid, kes ootavad, et laps läheks iga päev rõõmuga kooli, aga teine, et saaks heasse ülikooli sisse. Tihti kooli ümber olevad inimesed ei adu, et kõiki soove täita ei saa. Need vahel välistavad üksteist. Samas elab palju lapsi sellistes kohtades, kus on ainult üks kool ja oma väärtuste ning põhimõtete järgi haridustemplit valida ei saa. Nii tuleb igal koolil ja vahel igal õpetajal teha endal valikud oma parema äranägemise järgi ning tegeleda sellega, et kõik ei ole ikka rahul. Pahameel on vahel vormistatud väga ebameeldivasse pakendisse, aga koolitöötaja peab jääma alati viisakaks ja professionaalseks.

Ka erinevad ajad esitavad erinevaid nõudmisi. Paar aastat tagasi saime kõik kiirkursuse digipedagoogikas. Kõik maailma koolide töötajad pidid järsku koge oma töö ümber planeerima. Häid lahendusi või vastuseid olulistele küsimustele polnud. Leiutasime käigu pealt. Õpetajatel endil oli samamoodi hirm määramatuse ees, kuid nad võtsid enda ülesandeks ka laste tuju kõrgel hoidmise ning harimise pandeemia kiuste. Tihti oli nii, et kui arstid olid ülekoormatud keha ravimisega, siis õpetajad tegelesid hingehaavadega. Mingil määral tegeleme siiamaani. Õpetajad näitasid taaskord ülikiiret kohanemist, vastupanuvõimet ja hoolimist igast õpilasest.

Polnud tervisekriis läbigi saanud, kui meie maailmanurgas puhkes sõda. Venekeelsed koolitöötajad olid mures, kuidas neisse suhtutakse. Mõnes koolis tekkis väga tõsine väärtuskonflikt. Emilis läks see periood väga rahulikult, sest meie õpetajad on teinud hoiakute kujundamisel ja kiusamise ennetamisel suurepärast tööd. Kuid see töö ei ole veel kaugeltki läbi.

Mis tulevik toob, ma ei tea. Mul on kahju näha, et Eesti koolidest on palju õpetajaid lahkumas. Nad ei jaksa enam toime tulla pidevalt suurenevate ja erinevate ootuste ja stressiga. Samas näen, et Eesti õpetajad on võimelised ja valmis õpetama täiesti nii, nagu üks 21. sajandi õpetaja õpetama peaks. Tihti takistavad teda tagurlikud või iganenud traditsioonid, juhtide või kolleegide toe puudumine või ajapuudus. Oleme rahapuudusel taandanud õpetaja ainetunni andjaks, kes viisaka töötasu saamiseks peab paljude klasside ees seisma, kus on liiga palju õpilasi. Hea koolmeister tunneb sellises olukorras, et talt oodatakse võimatut – igale õpilasele individuaalne lähenemine, aga selleks on lapsi klassis liiga palju ning aega liiga vähe. Need, kes hoolivad ja pingutavad, kipuvad läbi põlema.

Aga iga lapsevanem peaks hoidma oma laste õpetajat samamoodi, nagu ta hoiab oma lapsi. Meie võsukesed veedavad päris suure osa oma päevast koolis pedagoogide valvsa silma all ning õpetajad kujundavad märkimisväärselt noore inimese väärtusmaailma. Õpetajatel on väga suur vastutus – vastutus meie tuleviku eest. See pole lihtne ja nad ei saa seda teha üksi. Õpetajad on meie aja kangelased. Hoiame neid.