mariakurisoo

Juba hallidest aegadest (kui hea lugeja teab täpselt, mis ajast alates, andku teada), on meil tavaks jätta (!) õpilasi täiendavale õppetööle või suupärasemalt suvetööle. See on hea malakas millega ähvarada õpilasi, kes õigel ajal õppetükke ära ei tee ja viimane üsna õbluke õlekõrs hädalistele. Hea sissevaate sellesse, kuidas õpetajad täiendavat õppetööd tajuvad, saab sellest artiklist.

Õiguslikud alused

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb järgmist:

• Põhikoolis võib suvevaheajal korraldada täiendava õppega seotud tegevusi, arvestades, et põhiharidust omandavale õpilasele on tagatud vähemalt kümne järjestikuse nädala pikkune puhkus kõigist õppe ja eksamitega seotud tegevustest. (§ 24 lg 6) Kui pikalt võib gümnaasiumis õpilasi suvetööle jätta, ei öelda.
• Täiendavale õppele jätmise täpsustatud tingimused ja kord sätestatakse kooli õppekavas. (§ 29 lg 4)

Põhikooli riiklik õppekava sätestab nii:

• Põhikool tagab õpilasele, kellel tekib ajutine mahajäämus eeldatavate õpitulemuste saavutamisel, täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde. (§ 16 lg 1) Selle punkti all võib mõista ka järeleaitamist, õpiabi, konsultatsioone jmt.
• Poolaastahinnete või -hinnangute alusel otsustab õppenõukogu, kas viia õpilane järgmisse klassi, jätta täiendavale õppetööle või klassikursust kordama. (§ 22 lg 8)
• Õpilane jäetakse täiendavale õppetööle õppeainetes, milles tulenevalt poolaastahinnetest või -hinnangutest tuleks välja panna aastahinne „puudulik” või „nõrk” või anda samaväärne sõnaline hinnang. Täiendavale õppetööle jätmise otsustab õppenõukogu enne viimase õppeveerandi lõppu. Täiendava õppetöö raames täidab õpilane õpetaja vahetul juhendamisel spetsiaalseid õppeülesandeid, et omandada õppekavaga nõutavad teadmised ja oskused. Täiendav õppetöö viiakse läbi pärast viimase õppeveerandi lõppu. Aastahinne või -hinnang pannakse välja pärast täiendava õppetöö lõppu, arvestades selle tulemusi. (§ 22 lg 9) Sellest lõigust kirjutan pikemalt allpool.
• Õppenõukogu põhjendatud otsusega võib erandjuhul jätta õpilase klassikursust kordama, kui õpilasel on kolmes või enamas õppeaines aastahinne „puudulik” või „nõrk” või samaväärne sõnaline hinnang, täiendav õppetöö ei ole tulemusi andnud ning õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks ei ole otstarbekas rakendada individuaalset õppekava või muid koolis rakendatavaid tugisüsteeme. (§ 22 lg 10)
• 9. klassi õpilasele pannakse aastahinded välja enne lõpueksamite toimumist, välja arvatud õppeainetes, milles õpilane jäetakse täiendavale õppetööle. (§ 22 lg 12)

Gümnaasiumi riiklik õppekava ei ütle täiendava õppetöö kohta midagi.

Märkus: Sageli on koolides täiendava õppetöö aluseks haridus- ja teadusministri määrus “Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord”, aga see lõpetas kehtimise 2013. aastal.

Kuidas tavaliselt asjad on

Noppeid (ümber sõnastatud) koolide õppekavadest või hindamisjuhenditest:

• täiendavale õppetööle jäämise otsustab aineõpetaja (kinnitab õppenõukogu);
• täiendavale õppetööle jäämise aluseks on poolaasta, veerandi, trimestri vmt hinded, millest kokku tuleks halb aastahinne, aga hinnet ei panda enne täiendava õppetöö lõppu välja;
• aineõpetaja koostab täiendava õppetöö jaoks spetsiaalse töökava;
• täiendava õppetöö periood on kuni kaks nädalat (enamasti palju lühem), päeva pikkus on 3 – 5 õppetundi;
• täiendav õppetöö toimub suvel (enamasti juunis ja vahel augustis), mõnes koolis lepitakse täpsem aeg aineõpetajaga kokku, mõnes tehakse täiendava õppetöö graafik (ilmselt sõltub kooli suurusest ja suvetööliste arvust);
• täiendava õppetöö jaoks tehakse eraldi päevik, kuhu märgitakse hinded/hinnangud/tagasiside, kodutööd, puudumised (ühe kooli hindamisjuhendis oli selline punkt: “Pikendatud õppeaasta jaoks avatakse eraldi lehekülg päevikus” – neil on ikka veel paberpäevik või on see dokument juba väga vana);
• aastahinne pannakse välja pärast täiendava õppetöö lõppu;
• leidsin ka kuus kooli, kus täiendav õppetöö on ka gümnaasiumiosas (kindlasti on neid rohkem – ma ei kamminud kõikide koolide hindamisjuhendeid läbi).

Ehk täiendav õppetöö on lisatunnid, mille vajalikkuse üle otsustab aineõpetaja. Vaevalt, et õppenõukogu ühega omadest selle üle vaidlema hakkab. See, et suvetöö ähvardab tulla, on näha juba jooksvatest hinnetest ja varasematest perioodihinnetest varem ning loodetavasti püütakse seda teiste tugimeetmetega (nt konsultatsioonid, õpiabi) ära hoida või tugispetsialistide abiga ennetada.

Dilemmad

Otsus täiendavale õppetööle jätmise kohta tuleb teha enne viimase õppeveerandi lõppu ja täiendav õppetöö viiakse läbi pärast viimase õppeveerandi lõppu. See, et enamikes koolides ei ole enam veerandeid (mis on põnev näide sellest, kuidas päris maailm ja PGS on üksteisest lahku kasvanud), on väike probleem. Hoopis keerulisem on sõnastada, millal on “enne lõppu” ja “pärast lõppu”, sest õppeaasta lõppeb 31. augustil ja algab 1. septembril. Tavaliselt lahendatakse see probleem nii, et täiendav õppetöö toimub pärast õppetöö lõppu, st pärast lõpuaktust, aga enne õpetajate puhkusele minekut (v.a lõpuklass). Eraldi küsimus on, kas augustis on “õige” ja “hea” täiendavat õppetööd teha. Ühest küljest ei ole see kindlasti pärast õppetöö lõppu, sest vahele jäi puhkus. Teisest küljest on pärast suveamneesiat päris keeruline õppeaasta sees tekkinud lünki tasa teha.

Seadus ütleb, kui pikk peab olema õpilase suvepuhkus, nii et täiendava õppetöö periood eriti pikk olla ei saa. Samas, on selja taga üheksa kuud õppimist ja kui aastahinne kipub tulema kõver, siis ilmselt palju selgeks ei saadud. On üsna kahtlane, kuidas õpilane saab ühe-kahe nädalaga selgeks selle, mis kolmveerand aastaga segaseks jäi. Sageli “joonistatakse” rahuldav hinne välja ja õpilane veetakse järgmisesse klassi.

Seadus sõnastab selgelt, et täiendav õppetöö toimub õpetaja juhendamisel, nii et sel ajal peavad toimuma konkreetsed tunnid, kus õpetaja juhendab ja õpilased harjutavad. Iseseisvaid ülesandeid, sh kodutööd, seadus justkui ette ei näe (selle õiguslik staatus on üldse segane – loe siit). Eraldi küsimus on see, et kui õpetajal on palju erinevaid klasse ja õpilasi, siis kuidas seda logistikat korraldada. Igatahes, kohustusliku kirjanduse järele lugemine juulikuus ei ole seaduse mõttes täiendav õppetöö (sest ei toimu õpetaja vahetul juhendamisel).

Täiendav õppetöö gümnaasiumis – kas ei ole mitte nii, et mida seadus lubab, seda tohib teha, ja mida seadus ette ei näe, see pole lubatud, st on keelatud? Sain aru, et nii tõlgendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, kui ajasin erinevate õppevormide jälgi. Reaalselt gümnaasiumis täiendavate õppetööd tehakse, aga seadusandja pole selle kohta piuksugi öelnud. Põnev.

Täiendavale õppetööle jätmise otsustab aineõpetaja hinnete alusel. Kui olin alustav õpetaja, ütles minu kogenum kolleeg: “Tark õpetaja suvetöölisi ei jäta.” Põhimõtteliselt tähendab see seda, et ise olid loll, et endale lisatööd tegid. Kas peaks rahuldava hinde kuskilt välja võluma, et varem puhkusele saaks? Kusjuures hinne on kurikuulsalt subjektiivne. Kindlasti oled märganud, et on igas koolis on õpetajaid, kellel on suvetöölisi rohkem, ja neid, kellel vähem. Kas see aine, kus on täiendava õppetöö nupsikuid rohkem, on raskem või on õpetaja karmim hindaja? Või on täiendav õppetöö selle õpetaja jaoks “motiveerimisvahend”, st tagajärg, millega laiskvorste ähvardada. Teine võimalus on ka see, et tegemist on väga pühendunud õpetajaga, kes ei “joonista” rahuldavaid hindeid välja, vaid pingutab nii kaua, kui vähegi võimalik iga õpilase nimel, et igaüks liiguks nii hästi ettevalmistunud edasi, kui vähegi saab.

Täiendavale õppetööle peaks eelnema juba terve rida tugimeetmeid (nt konsultatsioonitunnid, individuaalne õppekava raskusi valmistavates õppeainetes, õpiabi, tugispetsialisti tugi). Ma arvan, et suvetöö üksi on täiesti mõttetu tugimeede, sest nii lühikese ajaga olulisi lünki ei leevenda. Ebaoluliste lünkadega aga suvetööle ei satu, sest siis ei tuleks ju aastahinne negatiivne. Täiendavale õppetööle määratakse õpilased, kes ei tule õppimisega toime (puudumised, õpiraskused), aga nende probleemide juurpõhjuseid see ei ravi.

Arvan, et täiendav õppetöö on kasutu. Leian, et seda tehakse kahel põhjusel: esiteks, et “motiveerida” õpilasi pingutama, ning teiseks, et teha midagigi nende jaoks, kellel kogu riikliku õppekava täitmine täies mahus käib üle jõu. Samas, kuni meil on õppekava, mis sätestab ühe lati kõigile, ning klassis on nii palju õpilasi, et nende erivajaduste ja muredega tegeleda ei jõua, pole meil sellest meetmest pääsu, et näidata, et oleme kõik võimaliku teinud. Kas oleksime valmis selleks, et muudame õppekava inimnäolisemaks ja reaalsusega paremini kooskõlas olevaks ning kaotame suvetöö hoopis ära? Saaksime kõik varem suvele 🙂