mariakurisoo

Nii ajakirjandust lugedes/kuulates kui ka oma igapäevases töös olen viimasel ajal väga teravalt kokku puutunud probleemiga, et Eestis on liiga vähe häid ja kvalifitseeritud õpetajaid. Ja teisest küljest on riigil liiga vähe raha, et olemasolevatele väärikat töötasu maksta. Ehk siis isegi, kui me saaksime neid kuskilt juurde, ei oleks meil vahendeid nende töö tasustamiseks.

Kust see probleem tuleb?

Kui nüüd tõsiselt järele mõelda, siis on siin väga mitu omavahel kombineerunud põhjust. Ja tõenäoliselt ei ole minul teadmist või ülevaadet absoluutselt kõigest, aga proovin mingid mõtted ses osas sõnastada.

• Inimesi jääbki Eestis järjest vähemaks ja seetõttu jääb ka õpetajaid (ja teisi spetsialiste) järjest vähemaks.
• Mõnes piirkonnas on rahvastiku kokkukuivamine kiirem kui mujal. Eestlased on ikka hajali elamist armastanud, aga praegused maapiirkonnad on üsna tühjaks jäämas. Samas Tallinnas ja selle lähivaldades on karjuv puudus koolikohtadest (need on muide Tallinna abilinnapea sõnad eilses Aktuaalses Kaameras), sest lapsi üha lisandub.
• Ukraina sõja ja põgenikevooluga seoses tuli õpilasi koolisüsteemi järsku juurde.
• Eestikeelsele õppele üleminek ja selle toetamiseks Ida-Virus makstav lisatasu meelitas head õpetajad mujalt Eestist sinna.
• Uute riigikoolide avamine, aga teistes koolides sama kooliastme mitte sulgemine on tekitanud juurde klassikomplekte, mis konkureerivad samadele õpetajatele.
• Õpetaja on hea spetsialist, kes saab hakkama ka paljude teiste ametitega ja kui kool enam töökohana mõnus ei tundu, minnakse mujale.
• Õpetajaks ülikoolis õppimine ei ole pikalt eriti popp olnud. Nüüd hakkame vist sellest august üle saama, aga sinnani, kuni praegu õppivad üliõpilased kooli jõuavad, on veel aega.
• Kui õpetajaks õpitakse, siis saadakse enamasti üsna kitsa valdkonna spetsialistiks. Näiteks ajaloo õpetajaks õppinu eesti keelt õpetada tõenäoliselt ei taha ning võib-olla ka ei oska.
• Ja üks tulevikus ees seisev reform, mis õpetajate puudust suurendab, on õppes osalemise kohustuslikuks tegemine kuni 18-aastaseks saamiseni või keskhariduse omandamiseni.

Mida teha üritatakse?

Pikalt on räägitud ka sellest, et õpetajaid ei ole puudu, sest osa ju õpetab osakoormusega. See jutt on viimasel aja ära kadunud. See on rumal jutt, sest tegelikult on mikrokoormustega mitmes koolis õpetamine täiesti omaette peavalu. 0,5 koolis A + 0,5 koolis B on palju suurem koorem kui 1, sest igas koolis on oma erinev kultuur, tavad ja bürokraatia.

On tehtud mainekampaaniaid, antakse Aasta Õpetaja auhinda, tõstetakse õpetaja palka jne. Need on toredad asjad, kuid mulle tundub, et nende mõju on nõrguke.

Huvitav on see, et kuulen, et Ida-Virumaale on uutesse koolidesse ja olemasolevatesse, mis läksid üle eestikeelsele õppele, leitud kvalifitseeritud õpetajad (Aleksei Jašini aktikkel), siis järelikult ikkagi on täitsa võimalik need õpetajad leida. Kas ainult päris kopsakas lisatasu ning kallis värbamiskampaania on see võti või midagi veel?

Mida veel teha saab?

Ma enam ei loetle neid tavalisi tegevusi, millest ikka räägitakse, kui juttu tuleb õpetajate värbamisest, nt palga tõstmine. Need enam üksi ei tööta. Panen nüüd lauale kõik, mis pähe tuleb. Ärge mind maha lööge.

Mida juba tehakse:

• Paneme osa koole kinni. Konks on nüüd selles, et kui üks kool kinni pannakse, lähevad need õpilased teise kooli. Kui seal on kohti, okei. Kui aga klassid on täis, hakkavad need “üle ajama”. Kui klasse juurde teha, on ka õpetajaid juurde vaja, st õpetajaid sellega kokku ei hoia.
• Paneme klassi rohkem lapsi. Praegu on klassi täitumise piirnorm 24 õpilast. See on tegelikult päris palju. Minu enda tunnetus ütleb, et mõnus kooliklass on 15-20 õpilast. Sellises pundis leiab iga laps endale hea sõbra (klass ei ole liiga väike) ja õpetaja suudab märgata iga õpilast, tema vajadusi ja soove. Reaalsus on aga see, et Tallinnas on mitmes koolis tavalised üle 30 lapsega klassid. Paneme sinna veel juurde?
• Anname igale olemasolevale õpetajale lihtsalt tunde juurde. Praegu tuleb koolidesse õpetajate palgaraha arvestusega, et iga õpetaja õpetab 21 tundi nädalas. Tavaline on ikka palju rohkem. Ja on õpetajaid, kes teevad enam-vähem vabatahtlikult rohkem tööd (et saada paremat palka või anda ära tunnid, kuhu õpetajat ei olegi). See aga tähendab, et koostööks, õppimiseks, tagasisideks jne aega jääb vähemaks. Üldiselt töö kvaliteet ja rahulolu langeb siis kindlasti.
• Võtame õpetajaks neid, kellel praegu ei ole kvalifikatsiooni, aga toetame neid väga tõhusalt, et nad õpetaksid hästi ja omandaksid õpetajahariduse ning jääksid kooli. Seda juba tehakse olude sunnil, kuid seaduse silmis on see hädalahendus ja koolid, kus on rohkem selliseid õpetajaid, võivad karistada saada.
• Kasutame e-õppe võimalusi. Näiteks asub õpetaja Tartus, aga tema õpilased üle Eesti. Kusjuures virtuaalsesse klassiruumis saab panna kokku päris palju õpilasi. Pandeemiaaeg näitas, mis on selle õppeviisi head ja vead. E-õpet minu mälu järgi rakendati Vormsil, kuni selgus, et see on ebaseaduslik.
• Lapsevanemad palkavad eraõpetajaid. Kuulen-näen tihti jutte, kus õpilasel on lisaks koolis käimisele veel eraõpetaja(d), sest koolis õpitavast ei piisa. Vahel tuleb see sellest, et vanemal on ülikõrged ootused, nõudmised või ambitsioonid või hoopis sellest, et koolis on vastava aine õpetaja puudu, pidevalt vahetunud või lihtsalt ei saa oma ülesannetega hakkama. Eraõpetajaid aga suur osa peresid endale lubada ei saa ja see on haridusliku ebavõrdsuse suurendaja ning probleemide vaiba alla peitja. Eraõpetajad justkui lapivad õpetajate puuduse tagajärgi, aga võivad seda hoopis süvendada.

Mida veel ei tehta:

• Asustame peresid ringi nii, et kus on rohkem vabu koolikohti, st olemasolevaid õpetajaid, sinna tuleb ka rohkem lapsi. Näiteks Metsküla kool oleks võinud mõned jütsid juurde võtta Tallinna üle ääre ajavatest koolidest.
• Vähendame oluliselt õppetöö ja õppekava mahtu. Näiteks:
  • võtame mingi aine õppekavast välja (ettepanekuid millise?),
  • vähendame kõikides või osas õppeainetes ainetundide hulka (nt kui seni oli eesti keelt neli nädalatundi, edaspidi on kolm),
  • teeme kõik ainetunnid lühemaks (nt senise 45 minuti asemel on 30 minutit ja nagu naksti saaks kõik õpetajad rohkem tunde anda),
  • senise 5-päevase õppenädala asemel on 4- või vähema päevaga nädalad,
  • teeme kooliaasta lühemaks ja vaheajad pikemaks, et meelitada kooli rohkem õpetajaid.
• Vähendame õpetajate töö hulka ühe tunni ennevalmistamiseks või järeltegvusteks, et saaks anda rohkem tunde. Näiteks:
  • valmistame kõik tunnid juba ette ja õpetaja saab kasutada täiesti valmis tunnikavasid (mõnel maal on see tegelikult juba kasutusel, aga mõte on rohkem kontrollida õpetajate tööd),
  • võtame kasutusele tehnoloogia, nt tekstirobotid, kes teevad ära osa õpetajate tööst,
  • keelame kahel õpetajal korraga klassis töötamise (nt abiõpetajad).
• Vähendame õpetajate tööülesandeid, et saaks anda rohkem tunde. Näiteks kooli ainekava koostamine, individuaalsete õppekavade koostamine, konsultatsioonitundide andmine, järelvastajate vastu võtmine, koolis korra pidamine jne. See nimekiri võiks olla tegelikult päris pikk. Hetkel peetakse neid tegevusi vajalikeks, aga äkki neid saaks teha need kooli töötajad, kellel ei ole õpetajakvalifikatsiooni ja/või -ambitsiooni.
• Teeme tunni andmise lihtsamaks sellega, et klassid on täiesti homogeensed. See on karjuvas vastuolus kaasava haridusega, st õppijate inimõigustega, aga noh, see on odavam. Selleks on vaja teha katseid iga klassi alguses (võib-olla isegi õppeaasta sees), vaja teha osast koolidest erikoolid – ühesõnaga õpilasi oma võimete ja muude omaduste järgi (pidevalt ümber) jaotada. Sinna läheks üksjagu ressursse, aga samas saaks klassid kohe mõnuga suuremaks teha.
• Toome õpetajaid välismaalt. Probleemiks on kvalifikatsiooni tunnustamine ja keeleõpe, aga näiteks kogemus Ukraina meditsiiniõdedega võiks olla meil siin hea teejuht.
• Kiirendame õpetajaks õppimist. Praegu on vaja õpetajaks saamiseks õppida viis aastat ülikoolis. See on päris pikk aeg ja isegi, kui sel sügisel läheks väga palju noori õpetajaks õppima, tunneksime selle mõju alles aastate pärast (kuigi suur osa tudengeid läheb suure tööjõupuuduse tõttu ja enda üleval pidamise eesmärgil juba õpingute ajal tööle). Kui teha õppimise periood lühemaks, tuleks uued kvalifikatsiooniga õpetajad “turule” varem.
• Lühendame kohustusliku õppe aega. Kui praegu on kohustuslik õppida 9. klassi lõpuni või 17-aastaseks saamiseni (ja siht on tõsta see kuni kutse omandamise või 18-aastakse saamiseni), siis õpetajaid aitaks “kokku hoida” hoopis teises suunas liikumine. Selle tagajärjed oleks aga väga halvad, nii et seda mõtet ma edasi ei arenda.

Kas Sul tuleb veel midagi pähe? Kusjuures hoolas lugeja ilmselt märkab, et nendest punktidest, mis olen teise jaotisesse kirja pannud, liigume pigem eemale ja õigusega. Need on tõesti halvad valikud, aga teises suunas minemine suurendab õpetajate puudust veelgi.

Kokkuvõtteks

Kui me oleme nüüd olukorras, kus õpetajaid ei ole piisavalt ja me ei jõua olemasolevaidki ülal pidada, tuleb midagi ette võtta. Loetlesin ülal mõtteid ja alustasin nendest, mida juba olude sunnil tehakse, ja jõudsin välja nendeni, mis ilmselt paljude jaoks on vastuvõetamatud. Meil tuleb nüüd koos välja mõelda, mis on meie jaoks okeid lahendused ja need legaalseks teha (nt e-õpe või õpetajate kvalifikatsiooninõuete muutmine). Iga muutus toob endaga kaasa midagi halba. Antud juhul toob ka mitte muutumine endaga kaasa ebameeldivaid tagajärgi (nt koolide kinnipanek, klassides laste arvu suurenemine). Peame nüüd koos valima, milline halb tulemus on meile kõige parem.