mariakurisoo

Seekord kirjutan teile hoopis Suurbritanniast. Olin 27.06-1.07 Leedsis ja Londonis, kus toimus Teach for All’i korraldatud School Principal Fellowshipi kohtumine. Oleme virtuaalselt juba mitu korda koos käinud ja nüüd siis silmast-silma. Teach for All on Noored Kooli ja teiste sarnaste organisatsioonide katus, mille eesmärk on ühendada jõud, et iga laps maailmas saaks väga hea hariduse. Kuna olen NK vilistlane, siis mul on olnud au osaleda mitmes taolises ettevõtmises. Seekord jagan oma kogemust teiega ka.

Olen ühes pundis koos koolidirektoritega üle maailma. Eestist on üks dire veel ja ülejäänud on Indiast, Mehhikost, Austraaliast, Tšiilist, Argentiinast, Iisraelist, Malaisiast, Nepaalist ja Filipiinidelt. Väga-väga huvitav on kuulata, mis on nende koolide ja kogukondade väljakutsed. Pean tunnistama, et olen tihti nendes vestlustes täiesti vait. Eesti on väga rikas ja heal järjel ühiskond. Meie mured on kiisupojad võrreldes nende väljakutsetega, millega maadlevad minu kolleegid üle maailma. Inglise keeles on sõna humbling, mida ma ei oska adekvaatselt eesti keelde tõlkida, aga see on see, mida nendes aruteludes tunnen.

Veetsime osa aega Londonis ja osa Leedsis Põhja-Inglismaal. Käisime erinevates asutustes, aga peamiselt koolides, mis on silma paistnud väga heade tulemustega, eesmärgiga neilt õppida. Jagan oma mõtteid teiega ka lootuses, et seda on huvitav lugeda ning vast kasulik ka. Kõike ei jõua kirja panna, nii et toon välja selle, mis mind rohkem kõnetas ja mis on loodetavasti hea lugeja jaoks ka huvitav.

27.06: Department for Education

Käisime Inglismaa haridusministeeriumis (Inglismaal, Walesil, Šotimaal ja Põhja-Iirimaal on igaühel oma vastav asutus) ja kuulsime, kuidas Inglise haridusel üldiselt läheb. Nad on uhked selle üle, et lõhe sotsiaalmajanduslikult nõrgemate ja tugevamate õpilaste vahel on vähenenud. Tunnetus on, et see on seetõttu, et üsna pikalt on hoitud hariduse juhtimises sama joont. Kuigi ministrid on vahetunud, on kõrgemad ametnikud samad olnud ja pikaajaliselt on reformid õnnestunud ilma suurema tõmblemiseta. Mõjukaks peetakse ka Noored Kooli sõsarorganisatsiooni TeachFirst, mis sel nädalavahetusel tähistas 20. sünnipäeva.

Inglismaal alustati 2000. aastate alguses reformiga, kus riik võttis üle kõige kehvemaid tulemusi andvad koolid ja muutis need “akadeemiateks” (academies) ja nendel koolidel läheb nüüd palju paremini. London on suur edulugu – lapse sotsiaalmajanduslik taust ei oma enam (statistilist) mõju lapse tulemustele koolis. Valitsuse eesmärk on pikemas plaanis võtta samamoodi kõik koolid üle. Kool võib otsustada ka ise “akadeemiaks” hakata. Academy on autonoomne kool, mis võib hälbida isegi riiklikkust õppekavast ja palgata õpetajaid, kellel ei ole ametlikult tunnustatud õpetajakvalifikatsiooni. Academy’d võivad moodustada trust‘e, mis teeb need majanduslikult stabiilsemaks ja võimaldab ühe kooli head juhtimist ja edu skaleerida ka suuremale hulgale koolidele. Senine praktika on näidanud, et kohalikult omavalitsuselt kooli üle võtmine on töötanud, sest KOVil ei ole tihti piisavalt teadmisi ja oskusi kooli tulemuslikult juhtida.

Üks väga huvitav asi on Progress 8. See on instrument, milles mõõdetakse koolide “headust” ja kohalikele koolijuhtidele on see väga oluline. See käib nii, et 6. klassi lõpus teevad lapsed eksamid inglise keeles ja matemaatikas ja siis uuesti 11. klassi lõpus 8-9 erinevas aines ja Progress 8 raames mõõdetakse, kuidas igal lapsel sellel perioodil läks võrreldes teiste lastega, kellel oli sarnane stardipositsioon (kui muutust ei ole, on tulemus 0, ja väga heaks peetakse tulemust +1). Seega mõõdetakse kooli panust pikema perioodi vältel. Mulle see väga meeldib, et ei vaadata ainult ühte ajahetke ja ühe/kahe eksami tulemusi. Kohalike tunnetus on, et see mõõdupuu on aidanud ka oluliselt parandada Inglismaa koolide tulemusi.

Üldse on inglased väga andmete usku. Kõik kooli kohta käivad andmed – ja neid on palju! – on avalikud ja kõigile igal ajahetkel kättesaadavad. Usutakse, et sel moel saavad vanemad teha teadlikuma koolivaliku. Muidugi tekib sellise süsteemiga koos ka väärkasutust (nt mõnel lapsel, kelle tulemused on kehvemad, ei lubata teatud eksameid teha), aga mulle tundub, et üldiselt on ausus ja läbipaistvus igale lapsele väga hea hariduse andmisel vajalikud.

28.06: Dixons Trinity Chapeltown

Külastasime kooli Leedsis nimega Dixons Trinity Chapeldown. See on “akadeemia” (lühike selgitus ülal), üsna uus kool ja Ofstedilt (Inglismaa valitsusagentuur, mis jälgib kõikide koolide töö kvaliteeti ja teostab meie mõistes riiklikku järelvalvet) saanud hinnangu Outstanding (eesti keeles “silmapaistev”), mis on kõige parem võimalik hinnang. Nii et kohalike seisukohast on tegemist väga hea kooliga.

See asub Leedsi linnaosas, kus väga suur osa õpilastest elab allpool vaesuspiiri. Selles linnaosas on väga palju kuritegevust ning sealsetele laste väljavaated üldiselt ei oleks head. Antud kool on aga teinud valiku pakkuda õpilastele elumuutvat haridust, mis nende seisukohast tähendab järgmist.

• Koolikultuur on väga tugevalt ehitatud ümber väärtuste ja peamiste põhimõtete, millega alustatakse koosviibimisi ja loomulikult ka värbamist. Kooli seinad on kaetud väärtuste ja toetavate sõnumitega, mis julgustavad iga päev pingutama ja endast parimat andma. Õpilased, kellega seal kohtume, teavad väärtusi peast ja oskavad neid ka oma sõnadega selgitada. Ka tunnustamine käib kooli väärtuste ning põhimõtete järgi ja need olid kõneaineks isegi laste lõunalauas. Iga õppeaasta alguses on lastel ühe nädala jagu sissejuhatavat aega, kus tegeletakse kooli väärtuste ja põhimõtetega.
• Igapäevane õppetöö on väga tugevalt üles ehitatud rutiinidele. See on (nende arvates) selles keskkonnas möödapääsmatu, sest need lapsed, kelle kodu võib olla väga vaene ja ka muul moel mitte eriti toetav, vajavad selget struktuuri ja ennustatavat keskkonda. Neil on lahti kirjutatud umbes 50 rutiini, mida kõik kooli töötajad une pealt teavad ja pidevalt kasutavad (toetuvad Doug Lemovi raamatule Teach Like a Champion). Rutiinid on näiteks see, kuidas toimub liikumine lõunalauast, kõnelejale plaksutamine, ühelt tegevuselt teisele üle minek jne. Kõik tunnid on ka ühesuguse ülesehitusega, nii et vahet ei ole, mis aine parasjagu käsil on või kes on klassi ees. Tunni ülesehitus, õppemetoodika ja rutiinid on kõikjal ühesugused. Õpetajatel on igal nädalal ühine aeg, millal nad koos rutiine harjutavad.
• Õpilased kandsid koolivormi ja neilt eeldati enam vähem kogu aeg vait olemist (selles koolis nimetati seda Natural state, eesti keeles “loomulik olek”). Nii palju, kui mina nägin, rääkisid lapsed ainult siis, kui nende poole nimeliselt pöörduti. Klassis oli kuni 30 õpilast. Kõik õppimiseks vajalik tuli kooli poolt. Päevas on seitse tundi (50 minutit pikk) ja päeva sees on üks pikem vahetund, mille ajal lapsed käisid õues.
• Iga päev algab kogunemisega terve lennuga koos (120 õpilast), kus ühe õpetaja juhendamisel vaadatakse üle mitme erineva aine kodutöö, räägitakse selle päeva tunniplaanist ja selle nädala väärtusest.
• Õpilased kontrollivad oma (kodu)töid enamasti ise. Esimesel korral kirjutavad musta pastakaga ja siis parandavad rohelisega. Õpetaja selgitab, mis on õiged vastused. Tunnis tehakse osa harjutusi markeriga valgele tahvlile ja näidatakse üles tõstetuna õpetajale. Kui ülesanne on tehtud, täitavad õpilased õpetajale oma Secret Score’i (eesti k “salajane punktisumma”), st näitavad sõrmedel, mitu õiget vastust ta said. Õpetajad tunnustavad ohtralt.
• Igal lapsel on oma sentence (eesti keeles “lause”), mis on tema isiklik visioon. Nad alustavad enda tutvustamist alati sellega. Sentence on minevikuvormis. Näiteks “Ma olin väga hea arst, kes päästis palju elusid”. Selle eesmärk on luua õpilastel sisemine motivatsioon pingutada. Toetuvad selles Daniel Pink’i raamatule Drive.
• Telefonid on keelatud (õpilane paneb päeva alguses telefoni oma nimelisse lukustatavasse kappi) ja koolis ei olnud ka levi (ma ei tea, kas see oli sihilik). Õpilaselt eeldatakse väga kuulekat käitumist ja kui ta selles õnnestub, siis saab ta ka selle eest tunnustatud (saab mõne rolli koolis ja/või rohkem võimalusi valikuid teha). Kui õigesti käitumine ei õnnestu, jäetakse õpilane pärast tunde. Kui rikkumisi on päeva jooksul kogunenud kolm tükki, õpib ta järgmisel päeval üksi koos õpetajaga. Rõhutatakse, et nende jaoks on oluline tunnustamine, mitte premeerimine.
• Iga päev on koolis 30 ühist lugemise aega ja kodus loeb ka iga laps 30 minutit päevas.
• Päeva sees on ka (kord nädalas vist) aeg, mil lapsed töötavad iseseisvalt. Sel ajal võivad erivajadustega lapsed töötada ka väikeses grupis õpetajaga.
• Inglise keeles ja matemaatikas on lapsed tasemegruppides (õpilane võib päris tihti gruppi vahetada, kui ta edeneb), teistes ainetes on erineva tasemega õpilased klassides koos.
• Kodutöid antakse igaks päevaks umbes 45 minuti jagu ja tähtaeg on siis alati täpselt nädala pärast.
• Progress 8 mõõtkavas läheb koolil väga hästi (keskmine on +1).

Mina lahkusin sealt erinevate mõtetega. Saan aru, et kogukonnas, kus lastel ei ole elus eriti turvatunnet ja struktuuri, on neil vaja kohta, kus on selged reeglid. Samas minu arvates ei ole lapse loomulik seisund vaikimine ja tühja pilguga reeglite järgimine. Vanemate klasside seinad olid tühjad ja hallid, klassides ei olnud midagi muud peale õpikute, toolide-laudade ja tahvlite. Kool jättis väga steriilse ja külma mulje nagu vanglas. Minu jaoks oli harjumatu õpetaja autonoomia täielik puudumine. Võimalik, et selles kogukonnas on selged rutiinid turvalised ja toetavad ning seda ei nähta isikliku vabaduse piiramisena. Aga ma ei kujuta ette sellises koolis töötamist. Õhkkond koolis oli väga rusuv.

29.06: Carr Manor

Käsisime Leedsis koolis nimega Carr Manor Community School ja see oli hoopis teistsugune kui eilne kool. Seal on õpilased vanuses 4-16, õpilasi kokku on 1500, töötajaid 250. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kooliga, millel kunagi läks üsna halvasti, aga nüüd on tulemused väga head. Rõhutatakse, et tegemist on kogukonnakooliga ning neil on tihe koostöö mitme kohaliku mittetulundusühinguga. Koolis käivad õpilased on tagasihoidliku sotsiaal-majandusliku taustaga (40% õpilastest saab tasuta koolilõunat), piirkonnas on palju töötust ja kuritegevust. Lapsed on väga erinevatest kultuuritaustadest – erinevaid emakeeli on kuni 70. Mõned märksõnad on järgmised.

• Kõige olulisem selle kooli juhtkonna ja töötajaskonna jaoks on see, et lapsel läheks elus hästi ja see ei pruugi ilmtingimata tähendada suurepärased eksamitulemusi. Tähtis pole kooli edu eksamitulemuste tabelites, vaid õpilase edu edasises elus. Oluline on ka see, et lapsel oleks tore koolikogemus (üks väärtustest on Enjoy and achieve, eesti keeles “naudi ja saavuta”), st õppimine on väga oluline, kuid see peab olema ka meeldiv. Ootused õpilastele on kõrged, aga neid ei saavutata hirmuõhkonna loomisega, vaid heade suhete ja tugimeetmetega.
• Ülioluline on seal koolis heade suhtele loomine ja hoidmine õpilaste ning nende peredega. Selleks on õpilastel coachinguringid. Õpetajad hoiavad telefoni teel vanematega tihendalt ühendust, koolis on kohtumine korra trimestris ja koolis alustades külastab õpetaja ka kodu. Tänu tugevatele suhetele on puudumisi ning koolist lahkumist riigi keskmistest palju vähem. Ka lahkuvaid õpetajaid on seetõttu väga vähe, sest koolikultuuris on palju rõõmu ja õpetajatel on palju otsustusõigust ning fookus headele suhetele toetab õpetajaid ka. Õpetajate jaoks on oluline, et ka õpilased õpiksid suhteid looma ja hoidma.
• Olulised aluspõhimõtted on (ma ei oska neid korrektselt eesti keelde tõlkida, nii et panen kirja inglise keeles, aga linkide alt leiad pikema ingliskeelse selgituse) restorative practice, trauma informed practice ja relational practice. Kui loed nende kohta lähemalt, leiad, et tegemist ei ole kitsalt haridusteaduslike lähenemistega, vaid nendel on palju laiemad ambitsioonid ja mõju. Oluline põhimõte on, et kooli tehakse koos õpilastega, mitte õpilastele.
• Õpilasi ei visata koolist välja (mida tuleb ette teistes koolides), vaid neid toetatakse nii palju kui vaja. Vajadusel pakutakse üha järgmisi tugimeetmeid.
• Õppekava on paindlik ja pakub õpilastele palju valikuvõimalusi. Nii palju, kui võimalik, lastakse lastel teha valikuid, mida õppida. On väga palju tunniväliseid valiktegevusi vahetundides, pärast kooli ja vaheaegadel. Lapsed saavad valida ka valikaineid. Koolil tundub olevat spordikallak, aga sellele lisaks on palju muud huvitavat. Huviringid on ka päeva sees vahetundides, aga lisaks ka pärast tunde.
• Koolis on ootuste ja tagajärgede süsteemid (nt istumisplaanid, telefonipoliitika, pärast tunde jätmised jne), aga nende rakendamisel on palju inimlikkust ja paindlikkust. Näiteks, kui kaks last jäävad hommikul kooli hiljaks, siis üks võib saada karistada, aga teine mitte, sest üks oli hommikul pikalt telefonis ja jäi selle pärast hiljaks (tema jääb siis pärast tunde), aga teisel on ema haige ja ta pidi ise õed-vennad kooli viima (hilinemise pärast karistada ei saa, aga uuritakse, kuidas saab teda aidata). Sama põhimõte kehtib ka teistes küsimustes. Kuna õpetajad tunnevad õpilasi väga hästi, siis nad oskavad sellised olukordi paindlikult lahendada. Kui laps eksib reeglite vastu, siis räägitakse selle mõjust õppimisele, mitte ei rakendata pimesi karistust. Vahel võib see vestleja olla õpetaja asemel hoopis õpilane. Osalesin ka ühel vestlusel õpilastega, kus õpilased ise selgitasid ka süsteemi väga selgelt ja pidades seda iseenesest mõistetavaks. Ebaõiglaseks seda ei peetud. Inglise keeles on sõnad equality (eesti keeles “võrdsus”) ja equity (eesti keeles “õiglus”) ja selles koolis rõhutati eriti just viimast.
• Igalt õpilaselt oodatakse pingutamist, et edasi jõuda, ja lugupidavat suhtumist igaühesse. Kas õpetajad suhtlevad õpilasega siira ja vahetu lugupidamisega.
• Iga laps koolis kuulub coachingu ringi, mida juhivad kooli töötajad (iga kooli töötaja, sh administratiivtöötajad, on coachid). Ringis on 10-12 õpilast erinevatest klassidest ja eesmärk on luua ja hoida suhteid ja toetada lapsi. Igal grupil on 3 kolm kohtumist nädalas ning osa tegevusi grupis on ette paneeritud, osa sünnib kohapeal. Kooli töötajad saavad nende läbi viimiseks koolitust ja supervisiooni.
• Õpetajad valitakse kooli väärtuste järgi (usk igasse õpilasesse, valmisolek pingutada heade suhete nimel). Puudujäävad oskused õpetatakse juurde. Õpetajate (ja direktori!) valimisse on kaastatud ka õpilased. Näiteks nad on ka intervjuupaneelis ja küsivad nende jaoks olulisi küsimusi.
• Väga oluline on, et õpilased saaksid juhtida nende jaoks oluliste probleemide lahendamist. Näiteks on neil sel aastal olnud kohtumised kohaliku bussifirma juhiga, sest bussipilet on nende õpilaste jaoks kallis ja bussid hilinevad või jäävad hoopis käigust ära tihti. Kohtuti ka piirkonna politsei juhtidega, sest õpilastele valmistas muret see, kuidas politsei kohtles mustanahalisi noori. Nendel kohtumistel on olnud reaalsed tagajärjed.
• Koolis on aktiivne õpilasomavalitsus, kes osaleb kooli juhtimises. Selleks, et otsustes oleks esindatud kõikide õpilaste arvamused, viiakse läbi küsitlusi ja otsuseid tehakse nende tulemuste alusel.
• Progress 8 mõõtkavas läheb koolil hästi (keskmine on +0,5), Ofstedi hinnag on “Good”.

Vot see on kool minu maitsele! Tundsin igal sammul, et kõikidest õpilasest peetakse lugu ning nende nimel pingutatakse. Tundsin siirast hoolimist igaühest ning seda oli juba näha väga lühikestest vestlustest koridori peal. Mulle meeldis ka see, et kooli siht ei ole head tulemused eksamil, vaid see, et noorel läheb hästi ka pärast eksameid, st mitte koolil ei pea hästi minema (nt eksamitulemuste tabelites), vaid igal noorel peab hästi minema. Selles koolis näeksin end töötamas küll. Samas huvitav on see, et tulemused ei ole nii head kui eelmises koolis. Kas tõesti on vaja väga heade eksamihinnete saamiseks sõjaväelist korda?

30.06: Reach Academy Feltham

Viimane kool, mida külastasime, oli Põhja-Londoni Reach Academy Feltham, mis on asutatud TeachFirsti vilistlaste poolt. Kool on sihilikult loodud väiksemana (lennus on u 60 õpilast, aga hetkel on siiski kasvamas, sest liituda tahtjaid on väga palju) ja nn torukoolina, st õpilased võetakse vastu juba 2-aastastena sõimerühma. Neile on oluline perega väga hea suhe luua juba enne kooli tulemist, nii et neil on programmid juba nendele vanematele, kes alles ootavad last. 45% selle kooli lastest on pärit vaestest peredest, 15% on erivajadustega. Veel mõned märksõnad:

• Uue õpilase lisandumisel tehakse perega tutvumiseks koduvisiit (sama protseduur on ka Carr Manoris).
• Terves koolis on ühtne reeglite ja tagajärgede süsteem, aga need on veidi kohandatud kooliastmetele. Nende loogika on see, et selleks, et õpilase käitumine oleks klassis hea, siis selle nimel peab pingutama iga õpetaja. Seetõttu on ka selles koolis (nagu esimeseski) väga selged rutiinid, reeglid ja ootused, mis kehtivad ülekooliliselt. Õpetajate on põhjalik koolitusprogramm, kus teatud võtted ja rutiinid õpitakse nii selgeks, et need muutuvad harjumusteks. Mõte selle taga on see, et see vabastab õpetaja tähelepanu olulisemate otsuste tegemiseks.
• Kui õpilane teeb midagi, mida ta ei peaks tegema, siis pannakse ta samas klassis eraldi laua taha istuma. Kui see ka ei mõju, siis saadetakse eraldi klassi õppima. Seal klassis on graafiku alusel valveõpetaja. Õpilane saab ülesande, mis on küll sellest ainest, kust ta ära saadeti, aga teine ülesanne kui see, mida tunnis tehti, st selleks on koostatud eraldi ülesanded. Õpilane peab selles eraldi klassis olema vähemalt kolm järjestikust tundi nii, et saab “arvestatud” hinnangu õpetajalt. Kui see ei õnnestu, hakkavad kolm tundi lugema uuesti. Kui õpilane saadeti isolatsiooniklassi näiteks viimasest tunnist, peab ta seal veetma järgmise koolipäeva kolm tundi. Õpetaja, kellega rääkisime, oli selle süsteemiga väga rahul. Taustaks oli veel punktisüsteem, kus sai teenida pluss- ja miinuspunkte (merits and demerits).
• Tore oli näha, kuidas oli lõuna korraldatud: klass sõi koos ja üksteisele tõsteti süüa. Vanemad klassid aitasid nooremaid.
• Igal klassil oli üheks õppeaastaks või kooliastmeks oma koduklass ja erineva tasemega õpilased olid ühes klassis (v.a 10.-11. klassi matemaatika). Iga korruse peal on eraldi õpilaste puhkeruum.
• Õpikuid ei ole. Kasutatakse tööraamatuid ja e-õppekeskkondi.
• Ise nad peavad oma edu aluseks järgmist:
  • nad on väga järjekindlad oma õppemeetodites, reeglites, rutiinides;
  • neil on õpilastele väga kõrged ootused;
  • õpilased on enamasti segarühmades, st erineva tasemega õpilased õpivad koos;
  • enne eksameid on kordamisperiood, kus õppimine vaheldub meeldivate tegevustega (nt sportliku ajaviide, mõnus õhtusöök jmt).
• Õpetajaid on oluline värvata väärtuste järgi. Õpetajate värbamises ja valikus osalevad nii õpilasted kui ka lapsevanemad.
• Osa koolist on lasteaed, sh sõimerühm. Oma kogukonna peredega tegeletakse juba siis, kui laps on alles ema üsas. Koolijuht ütleb, et hea kool on oluline, aga mitte piisav selleks, et laps edasi jõuaks ja seetõttu on neil palju programme perede toetamiseks laiemalt (nad nimetavad seda Pastoral work). Eraldi õppekava ja koolitused selle alusel on ka lastevanematele.
• Ofstedi hinnang on “Outstanding” ja Progress 8 tulemused on +1 juures.

Viimane kool tundub olevat justkui sulam kahest eelmisest. Kõik kolm kooli on üsna suured torukoolid, kui õpivad õpilased üsna tagasihoidlikest tingimustest, olulised on väärtused, suhted ning head tulemused. Esimene ja kolmas panevad rohkem rõhku selgetele reeglitele ja tagajärgedele ning eksamitulemustele. Teine kool oli paindlikum ning akadeemilised tulemused olid vähemtähtsad.

Kui võrrelda koolidega Eestis, siis mulle tundub, et palju selgemalt on läbi mõeldud olulised põhimõtted ja neid toetavad struktuurid ning need koolid on investeerinud palju rohkem aega (ja ilmselt raha ka), et terve kogukond elaks ja hingaks kokkulepitud väärtuste ja reeglite järgi. Igasugust struktuuri on kindlasti oluliselt rohkem. Kindlasti piirab see igaühe autonoomiat, kuid seda nähti seal toetava, mitte kammitsevana. Kõige intrigeerivam on minu jaoks see, kui jäik on reeglite ning tagajärgede süsteem ja see paistab olevat korrelatsioonis eksamitulemustega. Eesti on teistsugune ühiskond ja mina olen teistsugune inimene, kuid küsimus jääb: kas õpilaste tulemuste parandamiseks peaksid ka meie koolid palju struktureeritumad olema? Kas meie oleksime valmis nii palju vabadust ja autonoomiat ära andma? Kas see on Inglismaa eripära, et seal on tugev seos või see on universaalne?

Posted on 5. juuli 2023 at 11:06 in Õpetamine, Refleksioon   |  RSS feed |   Vasta   |   Trackback URL